Tagument lööb lamenti, sest rattasadul askeldas selle kallal kaunis agaralt.

Otsustasin, et sõidan Viljandi järvejooksule rattaga. Võtsin sõidu ette Holstre lähedusse, kuhu meie elusad elujooksjad olid endale jooksupeo eelõhtul pesa teinud.

87 km rahulikku rattasõitu, mis siiski lihased pisut pehmeks tegid. Aga millised vaateavarused avanevad ratturile, eriti kui on tuulevaikne ja päiksepaisteline! Kalda puhkemajas sain sauna, misjärel pisut elujooksujuttu mind unele suigutas. Kuulsin veel voodis, milline jooksufilosofeerimine all lahti läks ja kadedusest ei saanud korralikku und... mõtlesin korra ka minna seltskonda, aga väsimus-laiskus sai võitu.

Viljandi järveümbrus meeliskles mind jooksutada. Esimene tõus sai võetud rahulikult, siis aegamisi kiirust lisades sain lõpuks järgi ka Evelin Taltsile. Siin ilmutaski mulle taas, ja seekord tõesti üllatuslikult, kaitseingel Andres, kes andis mõista, et naine tuleks alla neelata. Läksingi Evelinist mööda, visates veel talle möödudes pilgu näkku. Sealt ei leidnud ma midagi, ent jäi siiski mälestus tema roosadest lühkaritest ja ilusast jooksusammust.

Edasi armatsesin ma jooksuraja kumerustel, sest põllupeenardel neid leidus. Seal tuli võtta ka pikk lauge tõus, mille lõppedes sain aru, et jaksu jätkub lobedasti pisukeseks tempolisaks. Kui oli jäänud 2 km lõpuni, rõõmustas mind see, et äsja allaneelatud grupp võttis vaevaks veelgi kiirendada ja niisiis liikusin ma nende tuules edasi. Huvitava kokkusattumusena olin ma just sellel kohal eelmisel päeval õlut juues palunud, et loodus sätiks siia pisut väge, mida vajalikul hetkel ammutada.

Heinrich Sillang lisas lõpukilomeetril enamgi hoogu ja nii ma siis tema tuules finišisse hõljusingi. Olin parasjagu väsinud, aga kaugeltki mitte laip (seda aitab alati vältida elujooksja taip).

Tagasi sõitsin mõistagi rattaga. Ei mängi kangelast - polnud kõige lihtsam ettevõtmine. Nüüd olen tagasi, joon teed ja näksin küpsist. Tagumik tasapisi rahuneb.