Laman näoli Viljandi mullas. Sõrmed sasivad muru. Keegi kuskil küsib, et mida jooksmine minu jaoks tähendab? Silmad endiselt õndsas suletuses ja nina tatti täis, tean äkitselt kohe, mida vastata. Rögisengi:

"Jooksmine on minu armastus. Ah - võtan hoopis selle "minu" ära. Jääb - jooksmine on armastus. Ja kuna Jumal on armastus, siis on jooksmine Jumal. Armastus pole paigalseisev, ta kihutab ringi - vaadake!"

Teen jõuetuks joostud jalgadega vänderdavaid liigutusi; tervisesportlased mu ümber eemalduvad targu.

"Luues inimest oma näo järgi, saime ka jalad jumalast. Kas Jumal võis joostes maailma luua? Aga muidugi, arvan, et ta lippas päris mõnuga, iga jooksusamm viljastamas tuhandeid maailmasid olemisse. Pärast kuuendat päeva tilkus Tema habe higist. Higipiiskadest sündisid kuumaveeallikad ja väsimusohetest sai tuuletuhin."

Kergitan pea ja tõstan pilgu. Viljandi järvepeegel näitab mulle iseennast. Rahvas on kuhugi kadunud, aga auväärsesse kivisse oleks justkui raiutud minu nimi.