Viini maraton näitas mulle hambaid; ehk teisiti - mu kõht näitas oma olemise võikamaid vorme. Jäi Viini lendamata, vaim mitmeski mõttes murtud. Veel on avaldunud minu hingekeeltelt ennast välja näperdunud kakofoonia. Sisekonfliktide pundar, mille sõlmed tuleb lihtsalt saalomonliku otsustusjõuga lahti joosta. Kas jooksmine on põgenemine või enesesse tagasiränne? Läänelik-lineaarse ajakäsitluse järgi tõesti saaks joosta vaid kas millegist eemale või siis millegi poole. Minule, idahuvilisele, tundub aga enesegi elu olevat igavese taastuleku (või taasmineku) müüdi kehastamine. Ringliikumises olles teame, et kõigel kogetaval on määratud korduda, väikeste variatsioonidega.
Ei hakka ennast ega teist petma, ringorbiidilt väljudes kaotaksin ma oma olemise keskme, mille ümber tiirlelda on vältimatu vajadus.