"Te olete ainus kaine inimene siit majast, keda ma olen loendanud."

Rahvaloendaja K surus õlaga pressides ukse lahti, kuid kukkus sedamaid istukile. Hetkesegaduses saatis persetpidi põrandale lajatanud K silmad ümbrusest mingit süüdlaslikult libedat eset püüdma, kuid terase tüdrukuna taipas ta kiiresti, et asi on hoopis muus. Koletu lehk, mis väänles mööda tuba ringi nagu mõni pintsitõmme impressionistlikul maalil, kompis teda kannatamatu rutuga ja ei lasknud meeleorganitel muid aistinguid tajudagi. Kuulmismeel siiski ei vedanud alt, kuskil toanurgast hakkas kostma niginat-naginat, siis kolisesid mõned pudelid peadpidi kokku ja kõige otsa kähises Reinu habisev hääl:

"Tule aga edasi... Mu onupoeg tõi Saksmaalt vorsti. Viisteist kilo! Tule aga edasi..."

K koguski ennast ja ajas kere püsti. Hingemattev lehk aga ei taltunud, vaid ronis juba kuulmekäikudesse. Hirmunult surkas K sõrmeotsad kõrvaaukudesse ja sonkis seal paaniliselt puhastustööd teha, udune fluidum aga tungis üha edasi. Tuba oli Reinu rögisevat kõnelemist täis:

"Noh, mis... Nüüd läheb, raisk. Ma tahan seda nalja näha, oot-oot... Viisteist kilo vorsti. Ja karbonaadi!"

Midagi ligast pressis ennast K-le nina alla. See haises ja haises... Pisarad voolasid, süda kloppis hirmust. Rein seletas üha agaramalt mingit seosetut jama liharoogadest. Äkitselt klirises midagi ja ninna lõi viinalehk. K mõistus selgines ja silmad suutsid tabada Reinu, kes mingi sisemise võitluse järel lõi Rein tõtakalt käega ja tegi muud juttu:

"Aga naabripoiss mul, tead, käib jooksmas. Iga päev! Ai-ai..."