Ostsin TÜ Raamatukogust LR sarjast kaks köitekest: Bernard Shaw "Neegritüdruku seiklused Jumala otsingul" ja Andres Ehini "Ajaviite peerud lähevad lausa lõkendama". Sealt lugesin lugu, mis meenutas mulle meie kunagist ideed, et elujooksikud võiksid teha ära maailmalõpu-jooksu; siin ta on:

Armin jooksis. Jooksis ja hingeldas. Oli külm päikesepaisteline talvehommik. Armin jooksis läbi linna. Linn koosnes mitmekümnest tuhandest viiekorruselisest majast. Peaaegu kõik majad olid heledad, nägusad ja uued. Linnas oli sadu tuhandeid kortereid. Peaaegu kõik korralikult möbleeritud. Diivanid, tugitoolid, seina sisse lükatavad voodid, suured raamatukapid ja -riiulid, puhvetid portselanserviisidega, baarikapid. Televiisorid, radioolad ja pesumasinad.

Külmutuskapid täis liha, suitsukala, võid, koort ja piimapakendeid. Tänavaääred täis lumme tuisanud autosid. Hommikul oli Armin ärganud rõõmsana ja väljapuhanuna. Nagu alati, oli ta käinud külma duši all, teinud hommikuvõimlemist. Joonud tassi sidrunimahla ja kaks klaasi piima, söönud võileibu sardiini ja singiga ning lõpuks nautinud head, kanget kohvi.

Kell oli pool üheksa. Kell üheksa pidi ta tööpostil olema. Armin pani portfelli ühe mõõteriista, mille ta eelmise nädala lõpul oli ostnud, ja astus trepikotta. Alles nüüd tajus ta midagi erakordset. Trepikoda oli liiga puhas. Ei ainust suitsukoni ega paberitükki. Ei olnud inimesigi, ehkki kõik selle maja elanikud läksid tööle samaks ajaks kui Armin. Ka tänav oli tühi. Kuigi enamasti ruttas sel kellaajal sadu inimesi kõigist ümberkaudsetest majadest õhuraudtee peatuse poole. Kellel portfell käes, kellel lasteaeda viidavad lapsed käekõrval.

  Ei tea, mis lahti on? mõtles Armin. Ta pöördus majja tagasi. Helistas korter ühe ukse taga. Keegi ei avanud. Helistas korter kahe ukse taga. Keegi ei avanud. Helistas korter kolme ukse taga. Sama lugu. Korter kolmes elas Armini täditütar. Armin surus ukselingi alla. Uks avanes. Korteris oli kõik korras. Täditütart aga polnud. Ei olnud ka täditütre meest ega mehevenda, kes elas samas korteris. Korter oli tühi.

Armin võttis julguse kokku ja läks teisigi kortereid vaatama. Ükski uks polnud lukus. Korterid olid ideaalses korras. Aga tühjad. Armin läks uuesti tänavale. See oli endist viisi tühi. Armin seisis natuke aega paraadukse ees, punastas millegipärast, otsekui oleks talle kõlvatu mõte pähe tulnud. Siis pistis ta jooksu. Minuti pärast oli ta õhuraudtee peatuses. Siingi oli kõik vaikne ja tühi. Ei ainustki prügikübet lumel ega lumest hoolikalt puhastatud asfaldil.

Aknad helkisid päikesevalgust. Silmipimestavalt valendas linna taga Chere-Mamali mäeahelik.

Armin jooksis edasi. Piki sirget magistraali põhja poole, mäeaheliku suunas. Portfelli unustas ta kätte. Tal ei tulnud pähe sisse murda mõnesse tee ääres seisvasse autosse.

Ta jooksis ühtlases tempos. Mägedeni oli üksteist kilomeetrit. Oli möödunud üle tunni, kui ta jõudis Täbrise külani. Siit, küla juurest, hakkas maantee libamisi mäkke tõusma. See oli korralik lai maantee. Lumest puhas. Isegi mägesid ületades ei tavatsenud ta loogelda.

Veel tund, ja Armin oli maanteeküürul, 1348 meetrit merepinnast kõrgemal. Siin jagunes maantee kolmeks haruks. Üks haru läks otse põhja edasi, teine haru pöördus loodesse ja kolmas kirdesse.

Sellelt küürult avanes vaade kaugustesse, 30-40 kilomeetri taha. Armin nägi huvitavat asja. Seal nad jooksidki. Kogu linna elanikkond (kes nad muud võisid olla) jooksis. Nad olid jagunenud kolmeks. Üks osa jooksis põhja, teine osa jooksis kirdesse ja kolmas loodesse. Nad olid umbes kakskümmend viis kilomeetrit Arminist ees.