"Mõnikord laotab päike oma kiired üle vaikuse ja terve maailm lööb särama"
(Kristi Metsa fotonäituselt; järgnev pilt pole tema oma, aga osalt kopeerib meeleolustikku)

Looduse palvlev meeleolu, hommikut välja hingava maastiku tänuohe taeva poole - vaikiv rõõm sellest, et olemas ollakse.
Jooksmine võib olla midagi samasugust, antropoloogide poolt armastatud hopi indiaanihõimul on teinekord komme iga jooksusamm muuta palveks kellegi/millegi eest (tavaliselt küll vist vihma väljavõlumiseks).
Teen täna ka ise sedamoodi jooksu.