Inimene. Ta ohverdab oma tervise, et teenida raha. Siis kulutab ta raha, et turgutada tervist. Ja muretsedes oma tuleviku pärast, ei suuda ta nautida olevikulist; ta elab nagu ei tuleks tal kunagi surra ja seejärel sureb, olemata kunagi päriselt elanud. (XIV dalai laama)

Tsiteeritu oli praeguse dalai laama kuulus vastus küsimusele: “mis üllatab sind inimeste juures kõige enam?” Alljärgnev mõtisklus hakatubki sellest, kuidas pikamaajooksu võib kaasajal näha kui kapitalistliku askeetluse vaimust sündinud tervisereligiooni üht sekti. Aga mitte ainult.

Jooksev keha on kahtlemata problemaatiline. Ei ole midagi iseenesestmõistetavat selles, et tervemõistuslik inimene kipub kolmekümnendatesse jõudes endale pärast väsitavat tööpäeva jooksususse jalga sikutama, et treenida (järjekordseks) maratoniks. Chris Shilling on võtnud kasutusele  termini  body project, mis viitab sellele postmodernistlikule viisile kasutada identiteediloomeks kehalisi manipulatsioone (kosmeetika, ilukirurgia, jõusaal jne); inimese enda kehast saab projekt, mille kallal töötada. Nõnda ka pikamaajooksu populaarsus on sedapidiselt käsitatav.


Sattudes tervislikku eluviisi õhutavas keskkonnas silmitsi sotsiaalsete ootustega esitleda ennast ihaldusväärse kehana, jääb meil üle vaid langetada otsus rasvkoest vabanemise viisi suhtes. Ehkki palju raha omavad inimesed ei pea ennast selleks kuigivõrd liigutama, on rikastelegi atraktiivseks muutunud üks loomulikumaid ja vähekulukamaid sportlikke tegevusi - jooksmine. Muidugi saab iga tõsisem jooksusõber varustada ennast küllaldaste rekvisiitidega nagu tipptasemel spordiriietus, pulsikell või toidulisandid, et rõhutada oma kuulumist jooksvate kehade subkultuuri. Teinekord koguni osta spordijooke ja toidulisandeid, mis tõotavad suurendada treeningvõimekust, ent ometi seda sagedasti ei tee (nt L-karnitiin või Q10). Või siis näiteks varustada end maksimaalse pehmendusega jooksujalatsitega; kui aga sedasorti jooksusussibisnesist hakkab mõtleval inimesel paha, on võimalik peavooludiskursus vahetada alternatiivse vastu - barefoot jooksujalanõud imiteerivad paljajalu jooksmise kogemust (maksavad ligikaudu sama palju kui liigpehmendatud tooted, seda küll) ja näevad seksikad välja.

Võib oletada, et hirmutav “turg” pole kuidagi saatanlikum kui inimloomus ise ja Foucault järgi ei suuna mingi tsentraalne võim meid aju loputama: me suudame seda teha täiesti ise, distsiplineerides ennast süsteemisiseste reeglitega. Sellise distsipliini juurest jõuame kapitalistliku askeesini. Näeme ju sageli, et oma keha tagant utsitava pikamaajooksja kirg trenni teha väljub ühe korraliku tervisereligiooni põhimõttest kasvatada endale terve ja haigusteta keha.    
Treeningmahud sarnaselt kui narkomaani doosid eskaleeruvad, vigastuste ilmnemine paneb nördima. Et progressi mitte peatada, treenitakse teinekordki läbi valu - milleks? Aga seepärast, et agara jooksusõbra enesepilt on  üks habras asi. Treeningplaanid ulatuvad  kuudepikkuselt tulevikku ning juba kujutletakse endid jooksmas sellest või teisest inimesest või kellanäidust paremini ja kui unistusele veeretatakse kivi ette, joostakse valu trotsides edasi.         

Kas see on ainus viis treenida maratoniks? Kindlasti mitte. Kui jooksmist on nimetatud “kolmandaks ruumiks” töö ja kodu vahel, siis see ruum on erinevate võimaluste loov ruum.
Sellesse sisenedes tuleb kasuks hinnata oma keha jooksvana, mitte aga suruda jooksuelamusi treeningust treeningusse numbrite keelde (jälgida alatasa pulssi, keskmist kiirust, distantsi pikkust või aega). Me võime endiselt oma kehaga piiride ligi kihutada, kuid seda tegevust ei peaks täitma kapitalistlikust egomajandamisest pärit eesmärgistamine. Jooksev keha on eriliste kogemuste allikaks ja jooksma asudes ei pruugi aimatagi, millised võimalused avanema hakkavad. Ja selliselt me leiame enda seest asju, mida otsidagi ei mõista. Aga kui põhiliseks sooviks on enesest konstrueerida atraktiivne vitaalsuse fassaad ja jooksjate kogukonnas olemisest sellele identiteedile toitu leida, siis jäävad teised ja hoopiski nauditavamad jooksmise võimalused kasutamata.  

Tulge aga, meil on uus diskursus. Elujoostes elusamaks.