Läksin Elujooksjatega maratonimõnusid noolima ja ei jäänud magusast suutäiest ilma. Joogi- ja geelimajandus oli hästi korraldatud, Jumal oli ilma hoidnud ja tantsutüdrukud ja ka muidu kaasaelamisrõõmus rahvas lõi atmosfääri, mille eest olen ülimalt tänulik.

Stardis oli meeleolu rõõmu välja pritsiv, hing ei tahtnud kehasse ära mahtuda ja kui stardipauk kõlas, kepslesin oma kõrgest adrenaliinitasemest nõretavat, kärsitut jooksusammu. Liibusin vaikselt ettepoole; kuni avastasin, et olen Allan Männiga (jooksukaaslane EAR-i 33 km jooksult, aga kõvema leveli mees) samasse gruppi jõudnud. Sain teada, et tegu on ~2:40 tempogrupiga, ent otsustasin mõnda aega selles püsida. Või mis otsustasin! Mõistus ytles, et hoia raisk tahapoole (muidu pärast jälle pilt virvendab silme ees), aga syda lustis jalgadega teha mida tahtis.

No aga siis ma murdusin kahe teise tüübiga õige sujuvalt meie mõnusast kümnesest grupist lahti, oli päris äge tajuda seda tunnet, kuidas eesmised vaikselt-vaikselt kaugenesid ja ise mitte rabeleda grupi sisse tagasi - niipalju mul ikka mõistust jagus, et maratoni selles faasis oma keha selliste tõmblustega mitte piitsutada.   

Nõnda kolmekesi tiksusime endiselt üsna nobedat sammu, kuid mõni kilomeeter enne poolt maad olin ühtäkki üksi, see tähendab - ma ei suuda kuidagi meenutada seda üleminekut, kus vanad kaaslased kuhugi haihtusid (säh sulle kohalolekut!) ja eespoolt hakkas seljatsi liginema uus jooksusõber - Janar Juhkov. Kurtsime mõlemad, et olime pagan liiga kiiresti alustanud (poolmaratoni aeg oli mul alla 1:22), ent Vabaduse väljakul rahva ees joostes eputasime ikka veel värskema jooksusammuga, lisades tempot. Seejärel turgutasime aga endid juba selgelt madalama tempoga, Janarile oli algus eriliselt hoogne olnud - ta oli mõnda aega tüürinud teises, keenialastele järgnenud grupis. Võtsin esimese geeli kuskil 23-ndal km-l.

Mingil hetkel tajusin, et tempo on aeglasevõitu ja irdusin ettepoole, püüdma üht kaugemal terendavat sinisärklast, keda ma paraku kätte ei saanudki. Üksi olles süüvisin jooksu ühtlasesse rütmi, veel vähemalt 27-ndal kilomeetril polnud selles vaeva, ehkki natuke aega tagasi hakkasid sääred olemasolust märku andma. Selja tagant rühkisid mööda kaks tüüpi, küsisin mis aja peale väljas ollakse: konkreetset vastust ei saanud, ju ei tahtnud üksteisele oma südameigatsusi paljastada. A no mida mina ise oleks sihukesele küsimusele vastanud? Siis tubli maad enne seda kui ma Merivälja käänakule jõudsin, põrutasid teisel pool teed vastassuunas mööda mustad mehed - kostitasin  neid mõne nõrga käteplaksuga, aga nad olid omas maailmas. 

Kui kilomeetreid oli juba üle kolmekümne, võtsin teise geeli ja jäin ootama power-uppi. Äkilist mõju ei olnud. Jõudsin punkti, kus lõpuni jäi veel kümme kilomeetrit, seal hüüdis üks keskealine naine meile, et "väga hea, palju pole enam jäänud!" (sic!) Hakkasin siis just natuke rohkem lonti vajuma ja torisesin omaette, et mida kuradit, pole palju jäänud... minust ettepoole liuglev noormees justkui muigas - või viirastus mulle see. Jõudsin veel ühe korra neilt tarmukatelt allaneelajatelt küsida, et mis aja peale minek, ent taas selget sotti ei saanud (tegelikult ma selliseid vaikimisi hindan). See oli päris naljakas... seda enam, et mulle tegelikult ju suurt korda ei lähe, mis number mu nime taga pärast seisab. A tahtsin umbkaudugi teada, mis tempos parasjagu olen. Sest kui 30 km. peal vaheaega öeldi, siis nende numbrite põhjal ei jaksa ma küll vaimu rehkendamisega väsitada.

Kolmanda geeli muljusin oma koonust sisse (selle väljendi eest olen tänu võlgu elujooksjale Eva) kuskil 36-ndal... siis ei läinud palju aega kui Eesti esinaine Leila Luik ja temaga koos ideedeajaloolane Pärtel Piirimäe (võtsin temalt ka kunagi ühe kursuse) üsna kergel sammul mööda loovisid. See hetk andis jõudu natuke juurde, aga kui ma raja kõrval Kerstit nägin ja ta mulle juua pakkus, siis ei suutnud ma vist inimese moodi (või elujooksjale vääriliselt) enam reageerida.

Nõndaks, jalad olid rasked ja tempo nõder, aga vaim oli veel üsna tugev. Kui Paksu Margareta juurest üles keerasin, siis tundsin sellel tõusul ilusat lõppu ette. Ja kui tantsutüdrukud mulle nimepidi vallatlesid, siis läks samm veel reipamaks. Vaid irvitav silt - "Nälg kallal?" - tee kõrval vast kilomeeter enne lõppu lõi korraks kere heledaks (usun, et ka mustanahalistel). Enne lõpusirgele minekut vaatasin korra taha, aga päris läheduses kedagi polnud. Spurti polnud tarvis teha ja selle eest on mu keha kindlasti tänulik. Vennas võttiski ülesse minu viimased jooksusammud: http://www.youtube.com/watch?v=Mfro6GGGrBQ

Minule andsid jooksuraja kõrval jõudu ja rõõmu elujooksjad Riina, Siiri ja Kersti... suured tänud teile! Kindlasti oli teisi armsaid inimesi veel, aga jooksu ajal olen ma sageli sissepööratud meeleolus ja ei pane alati kõike tähele. Ja muidugi Anniken, tänu kelle hilisemale kõrvalolekule ma kiiresti taastusin. Tänud vennale ja veel Fredile, kes oma kaunitari näha tõi:)

Pärastine õlle vulises kaunis nauditavalt söögitorust alla, ehkki tunnistan, et eelmisest maratonist erinevalt mul mingeid õllenägemusi jooksu ajal ei heiastunud - joogiga varustamine oli nii sujuv ja küllane, et janu kordagi ei tekkinudki. Lõpukilomeetrid tegid sammu töntsimaks küll, kuid rõõmu jätkus seda kauemaks. Ei suuda oodatagi, millal sind taas kohtan, oo maraton! Ehk äkki järgmisel aastal Kielis kõigepealt? Las see põgus teadmatus olla, pimekohtingud käivad ka.

Alles hiljem lõpetanute finišiheitlustele kaasa elades saab imetleda maratoni fenomeni veidrat ilu, saades selgemini aru, et sellased jooksuüritused on olulised eelkõige tänu keskmise ja tagumise grupi spordiharrastajatele, kes läbi kehalise pingutuse endas rõõmu suudavad leida. Alati just seda rõõmu finišikoridoris lõpetaja näost ei kiirgu, aga see tuleb sutsuke hiljem... ilu tuleb pika pilli peale.

Meie ülivägev Elujooksjate jooksupunt loob mõtestatult sellist jooksurõõmu - sisuliselt ainus kaubaartikkel, mida jooksvalt toodame. Kel selle vastu rohkem huvi on, saab kiirtoiduna rahuldada oma uudishimu sellest artiklist: Jooksu mõtestaja Kristjan Puusild: jooks aitab saada uuesti iseendaks