Täna huikasin ja leelotasin, jalad kandsid juba tuttavad maanteed pidi, ometi justkui kuhugi mujale. Energiat genereerus ka omajagu juurde, nõnda vaikselt võttis kiirus taaskord mu keha mängitada. Aga tempost hoolimata suutsid regilaulud veel suunurkadest välja aurata - täna oli esimene päev sel suvel mil suust sooja auru paiskus, ometigi polnud kylm. Ja miski kapsaleil saatis mind ka mõnedel teejuppidel, ei saanudki aru kust see ninna lekkis.

Kui juba liiga palju huikusin, hakkasid koerad natuke eemal klähvima. Ükski Annelinna venelane mind ei kimbutanud ja seega ei saanudki täna kedagi tappa nagu tookord. Oh jah, olid ajad.