See kõrvukõditav "vaimne jooksmine" tekitab ühel religiooniantropoloogia eriala lõpetanud jooksuhuvilisel mitut masti emotsioone. Ühelt poolt voogab sageli pinnapealne newagelik vaimsususotsing läbi igast eluvaldkonnast, teisalt on oma ükskõik millise tegevuse mõtestamispüüe süvatasandil äärmiselt oluline.

Kehaline ja vaimne pole ammu enam vastandid, vaid nii nagu kõik kehaline võib saada vaimsustatud, on ka kõik vaimne kehaline: religioossed kogemused jõuavad meieni keha vahendusel, ei muudmoodi. 

Selliselt on ka jooksmine nn positiivne askees, kus  kehalisi protsesse mitte ei närvutata, vaid kultiveeritakse. Vahesein ongi ilmselt kunstlik ja nt hedonistlik lodevus vastandub neile mõlemale. Ent ikkagi pole ka laiskus ja jõudeelu midagi hullu - vastupidi! Kes ei oska laiselda, ei oska õieti midagi. Isegi jooksmine kipub sellisel juhul olema närveldav trampimine jumal teab mis suunas. Auhinna poole? Aga mistarvis, kelle jaoks? See eelmise postituse tsitaat on muidugi mõistukõne, võime auhinnaks enesele mõelda kindlasti midagi hinnalisemat kui pelgalt karikas klaasvitriini taga või kiirelt hajuv kuulsusesära. 

Võin enese kohta ütelda, et jooksmine on suurepärane võimalus viljakaks laisklemiseks... aga sõnu sai juba liiga palju.