Täna 14-ndal novembril on Jawaharlal Nehru sünnipäev. Kuid mitte sellepärast pole ma pidulikus meeleolus. Võiks isegi öelda, et voolan üle. Nimelt eile saime täiel rinnal nautida india pulmamõnusid ja päev enne seda veel pulmadele eelnevat kokteilipidu. Punjabi rütmid, üliõnnelikud inimesed ja keskmistes kogustes head india rummi söövitasid selle ainulaadse kogemuse mulle igaveseks neuronitesse.

Kuna peigmees oli sikh, siis pulmakombestik mõneti hindude tavadest erines, kuid nagu mulle öeldi, mitte oluliselt. Nt on sikhide pulmatseremoonia üheks osaks pruutpaari ringlemine ümber altari (millepeal on tavaliselt nende ülipüha pühakiri Guru Granth Sahib), hindudel aga toimetatakse samamoodi ümber elava tule. Igatahes, seda osa pulmast me ei näinud, see pidavat juhtuma alles täna. Kuid täna oleme seotud teise põneva tegevuse ehk kolimisega. Jah, see on teine põhjus suunurkade ülespoole nihutamiseks ja ma tahan natuke põhjalikumalt sellest kirjutada.

Olime ennemalt kaks nädalat veetnud Clementowni nimelises Dehraduni linnaosas. Toas, mis oli hädapärast elamiseks kõlblik. Mitte ainult seepärast et puudus soe vesi, vaid kogu sisearhitektuur jättis mulje nagu oleks tuba äsja kaljuseina sisse tahutud; silm hakkab instinktiivselt kahjujooniseid pilguga otsima. Otsides tuba Vasant Vihari linnaosas, läksime me kõigepealt selle pere juurde, kes meid eelmine kord Dehradunis olles (kaks kuud tagasi) põgusalt majutas. Maja ja siseõu oli seal uhke ja ilus. Nõndaks, perenaine pakkus meile inglise stiilis teed (india piimatee on kesk-ja kõrgklassile seal tublisti odavamaigulisem kui pakitee), küpsiseid ja india maiuseid (mis viivad keele alla). Tuli välja, et tuba on juba välja üüritud ja meie pettumustunne hakkas hoogu koguma. Siis küsis ta oma naabri käest ja selgus, et nemad ehk saaks meile ulualust anda. Kuid seejärel selgus, et üürimiseks pakutav tuba pole möbleeritud - mis olevat Dehradunis väga tavaline. Ning kui üldse üürilisi sealkandis võetakse, siis minimaalselt aastaks. Tjah, ohkasime südamepõhja valguma hakanud pettumuse välja ja soendasime valutavat kohta teelonksudega. Siis juhtus aga ime, mis on tagantjärgi vaagides võrreldav Jeesuse catwalkiga vee peal. Ilmusid välja perenaise sugulased, riietatud justnagu filmistaarid või õigemini nagu maffiosnikud. Pidulikkuseks oli ka põhjust: tütar, kes õige pea abielluma hakkab, tahtis oma emale pulmasari näidata. Meid tutvustati sugulastele familiaarselt nagu oleksime kauaaegsed peretuttavad. Tore mees nimega Mukul rääkis, et temal on linnast väljas pisikeses külas üks suvila, mille ta hiljuti on valmis ehitanud- viimistlenud ning kuigi ta ei plaaninud seda välja rentida, siis võime me soovi korral seda siiski teha.

Sedasi, eile hommikul käisime seda kohta vaatamas ja tõsilugu, ma jäin paiga kaunidusest tummaks. Logistilised pisiprobleemid ei sega, sest mul on plaan pärast välitööd hakata aegamisi magistritööd kirjutama ja ma ei taha linnas tühikarglemisele aega kulutada. Ülikoolile on see sellegipoolest lähemal kui Clementown. Selles paigas vaatab looduskaunidus otse kurgulakke…. ma parem lisan paar pilti sõnade asemel natuke hiljem, aga pildid pole siiski nii väljendusrikkad kui räägitakse, pean kadedusttekitavalt mainima. Võib-olla see närvutab natukene kadeduseussi: öösiti olevat mõnikord kuulda leopardi häälitsemas ja tara maja ümber hetkel veel siin pole (aga kohe tuleb).

Veel üks kokkusattumus: Mukuli abikaasa on jaunsari hõimust ehk täpselt sellest hõimust, kellede juurde me läheme välitööd tegema. Ta rääkis üsna huvitava kuulujutu jaunsaride päritolu kohta: nimelt kahe erineva inimese suust kuulis ta oletust, et jaunsarid olevat üks juutide väljarännanud hõimudest. Samal ajal antropoloogid on kindlameelselt seletanud, et jaunsarid on tõenäoliselt otsesed ja kõige puhtamad aarjalaste järeltulijad ehk siis Iraani aladelt siiakanti imbunud rahvas, kes kohaliku rahvaga segunenud pole. Kuna Mukulil on jaunsaride hulgas palju kontakte, lubas ta meile vajadusel abiks olla välitöö asjus, mis indias välitööle minnes tublisti abiks on, eriti kui hindi keelt ei oska.

Muuhulgas selgus, et ta tegeleb kunsti ja käsitöö müügiga, vahendades Rajasthani külakunsti (www.handicraftvillage.in on tema veebipood) saavutusi. See oli jällegi üks kokkusattumustest, sest meil oli tarvis pruutpaarile kingitust ja olime juba tõsises ajahädas selle leidmisega. Ostsime temalt ühe ilusa puukarbi, mille sisse lisasime Varanasist saadud siidisalli… elevantsi muretsesin ka, aga seda ihkas mu süda iseenesele pidada. Ohh…. see pulmapidu ei lähe niipea meelest.


 <p class="MsoNormal"> </p>