Koer kipub peremehe nägu, öeldakse. Näeme koeri, kes ei kraabi mitte julgale liiva peale – selle potsatavad nad kuhu juhtub –, vaid hoopiski kraabivad liiva sisse mõnusa lohu, et sinnapõhja ennast kerra tõmmata. Teatud nurga alt on koeri raske eristada kitsedest, sest mõlemad võivad juhtuda olema määrdundvalget värvi ja kui just kitseproual udarad reetlikult ei lopenda, siis tuleb eksamineerimiseks lähemale minna.

Lisaks elevandile olen näinud kitse haigutamas ning ühel korral tabasin toidujäänuste kallal maiustava soku suud vastu majaseina puhtaks pühkimas ja seejärel einet võtmas. Õnneks on loomad puha vagurad ja vaid öösiti üliaktiivsed mutukad on need, mis hästi uinuda ei lase.

sipelgad

Siin ahmivad sipelgad vaid minutijagu tagasi rõdupõrandale kukkunud siirupitilka, tilga juurde moodustus õige pea pooleteistrajaline kiirtee.





Peaaegu igapäevaselt jalutame mööda tänava äärde püsti seatud kanapuurist, millest aeg-ajalt näruseid elajaid jalgupidi välja sikutatakse ja siis otse sealsamas tõurastatakse. Olen ju väiksemana kanalauda haisu sees olnud ja kanatappu tunnistanud, kuid siin voolab võigas verelehk ühte mitmet sorti sita ja muu säärasega, mis sisemuse pahupidi pöörab. Need on muidugi mälusopist üleskorjatud esmased muljed, praeguseks on meeleretseptorid tublisti tuimenenud . Jah, tõesti, nüüdseks olen minagi india viisil pasandanud ja oma tagumikku Gangese vees loputanud. Vesi on eriti lähedamalt vaadates uskumatult jälk ja tegelikult oli mul pisut kummastav tunne tagumikuga vees ukerdada seal, millest vaid poolteist meetrit eemal loputab kohalik mees ülipüha veega suud.

Sitast saiani polegi nii pikk tee, nagu kõnekäändki juba vihjamisi seletab. Olgugi, et tänavatoit mulle siin väga maitseb, võib vaid aimata, millist roppust sinna liiklustuhinas juhtumisi sisse võib sattuda. Igatahes nii mina kui Maarja oleme siin läbi põdenud suure tõenäosusega just tänavatoitlemisest saadud kõhutõve.

Aga nüüd minu kiirtoidu lemmikud:

golgappad1. golgappad (ping-pongi palli suurused, seest tühjad krõbeda kestaga pallikesed, kuhu sisse võib täisvariandis panna erinevat sorti vürtsikat sodi, sinnapeale omakorda magusat kastet, pisut hakitud sibulat ja antud juhul ka peterselli. Neid kugistatavad kohalikud alla vähemalt kümme tükki ühtejärge. 10 tk maksavad naeruväärselt vähe: 5-6 ruupiat)





2. samosad (kindlasti koos vürtsikate kastme(te)ga, mitte kuivalt nagu mõnikord üritatakse parseldada)

3. aloo tikkid (kartulikotletikesed, jällegi ühes kastmega)

Tegelikult, õhtuti avatakse siin mitmes kohas ka putkad, kus hangeldatakse parasjagu tšillitatud omlettidega, mida küpsetakse koos röstsaiaga. Omlett serveeritakse kuivatatud beetlilehelt ja lisatakse hakitud sibulat. See maitseb ülihästi ning on mõnus kohapeal söömiseks, sest õhtupoolikul pole niipalju sõidukite üleskeerutatud tolmu ja hämaruses ei taba igast sulide pilk sinu valgenahalisust. See on meil üks lemmikutest sööginurkadest. Ashoka odavas restoranis on hea tellida suur ports thalit (2 chapattit, taldikutäis riisi ja nelja erinevat sorti vürtsist segu: 30 ruupiat), mis toidab kaks suud. Siis on üks kallim koht, Chatni, kust me käime euroopalikemaid toite söömas kui india roogadest isu täis. Nad paraku kuigi õnnestunult kõiki toite seal teha ei oska….mmm…. tahaks keedetud sardelle ja varasuvist kartulit.