Varanasis on parasjagu käimas 9-päevane navaratri festival, meie aga hiilisime täna hinduistlikust virrvarrist mööda ja otsustasime päeva veeta 10 km Varanasist, budistide ülipühas kohas – Sarnathis. Selleks asetusime kõigepealt Varanasi bussijaama, mille infoletist saime kahe ametniku käest pärides teada, et Sarnathisse busse ei lähegi, tuleb rikshaga minna. Otsustasime siiski bussisõidule kindlaks jääda (hostelist öeldi meile, et bussiga olevat võimalik) ja kimbutasime inimesi sellekohaste küsimustega edasi. Meid juhatati enam-vähem kõik platvormid läbi ja oldi üldse kuidagi kõhkvel, justnagu nad ise ka ei teaks, et kas nad oskavad midagi asjalikku öelda. Lõpuks selgus, et buss läheb küll sinnakanti, ent tuleb 2km edasi jalutada. Pilet oli umbes 3 krooni (rikshaga oleks 10 korda kallim olnud) ja linnast välja kulges sõidutee esialgu mühklikult, et mitte öelda mühaklikult. Ei saanud aru, et Varanasi linn oleks üldse kuskil lõppenud, igat masti hoonehakatisi upitas ennast vaatevälja; õnneks jõudsime mööda põgusalt asfalteeritud (nagu poleks nad siingi kindlad, millisele teekattele kindlaks jääda) teed jalutades Sarnathisse.

sarnathis1See on tähtis koht, kus Buddha olevat pärast valgustumist taaskohanud oma viit askeedist kaaskannatajat, kelledest ta ennemalt oli keskteed aimama hakates lahku löönud. 4-5 saj pKr püstitati siia stuupa.

Päev oli palav ja lõunamaise kosutamismeetodina luristasime mõnuga hinge alla suure klaasi piimateed, mida müütas siin harvaesineva juhtumina naine. Seejärel puhkasime tiibeti kloostriõues jalgu, külastasime tai budistlikku ehitusjärgus kompleksi, käisime arheoloogiamuuseumis ja läksime jainistlikku templisse:

jain(see hoiatus oli ilmselt niisama suusoojaks, sest templipõrandal istuv mees viipas meid ühes meie kodinatega innukalt sisse)



hirvepargis_raivoJõudsime hirveparki. Hirvepargiks nimetatakse seda paika Sarnathis, kus Buddha kaks ja pool tuhat aastat tagasi esimest korda jutlustas (oma viiele askeedist sõbrale) neljast üllast tõest ja kaheksast kannatuse ületamiseni viivast teest.

Äritsemine odavate budistlike nikerdistega on ka selle oaasi värvate alla jõudnud, kuigi muidu on siinolek meeli rahustav ja sisemist olemist esile sõeluv. Päike hakkas vaikselt loojuma, meenutades ajaratta veeremise halastamatut ilu, mida nimetatakse kannatuseks. Kui Ramlila läbi, tuleme siia kindlasti tagasi. Siin saab head teed ja templite vaikiv ilu ei lämmata.