Varanasis 4: aghorid
Poleks osanud arvata, et surnusööjatest aghoridel võib midagi ühist olla Ema Teresaga, aga selliselt mulle asi serveeriti. Õuduse peletamiseks (või siis mitte) võib öelda, et see pisike sekt sööb vaid Gangesest väljaõngitsetud laipasid või neid kehaosasid, mis (küttepuude ebapiisavuse tõttu nt, eriti kui tegu on vaesemate peredega) põlemisest järgi on jäänud. Konkreetsel juhul on tegu organisatsiooniga, mis on keskendunud rõhutud ja vigaste indialaste avitamisele ja on samal ajal ka maailmareligioone ühendava taotlusega - mis ei tähenda, et selle liikumise väljendusvorm ei võiks muus osas olla läbinisti hinduistlik. Tegu oli aghorist Baba Kinarami (kes olevat oma elu jooksul väidetavalt nahka pistnud kuskil 190 laipa) ashramiga, mis laius küllalt lahmakal territooriumil ja mis mahutas pidulikematel päevadel 40000 inimest; loomulikult ei usalda ma siinkandis numbrilist infot, näiteks Varanasi elanike arvu kohta oleme kuulnud arve 2,5 miljonist kuni 18 miljonini.
Mulle näidati seal ka üht kivist tahutud õllevaadi-suurust pealuud, mis kükitas hiigelsuure banyan-puu all ja mille kohta mainiti iseenesestmõistetavalt, et vanasti elanuvat palju suuremad inimesed ja et see siin pole mitte kivist, vaid the real one. Põgusalt nägin tervendavat tiiki (Kring Kunda), milles supeldes inimesed haigustest lahti saavad. Lisaks sain kaasa neli näputäit tuhka, mida Eestis olles toanurkadesse puistama pean ja mis kõigist hädadest ja jamadest koheselt vabastab.
Ma olen vaid pooleldi irooniline sellest kirjutades (ok, see peakolu oli tõesti kivist), sest siin võib tõesti hämmastavaid asju sündida. Eesti vägevaim indoloog Ülo Valk on ööülikooli saates rääkinud sellest, kuidas ühele india antropoloogile teepoe müüja india külakeses ladus detailides ette kogu tema senise elu. Meiegi rääkisime täna hollandist pärit sotsiaaltöötajaga, kes käis Varanasis ennustaja juures (maksis 2500 ruupiat) ja kuulis oma senise elu kohta asjadest, mida ta kuidagi teada poleks saanud.
Mõned loomad einestamas, otsepilt Varanasist: