Kas keegi kujutleks Kalevipoja eepose täismahus ettekannet, mida vaatab pealt linnatäis rahvas täpselt kuu aega jutti? Ja mitte lihtsalt “ärategemise” mõttes etendamist nagu meil ikka igast kallistamisrekordite ja Erkki Kõlu anekdootide maratonlugemiste näol ette tuleb (kuigi vist ka Kalevipoja ettelugemine on minu mäletamist mööda tehtud), vaid religioosse suursündmusena, mis rahvast kokku ühendaks tihkemalt kui ühtelaulmine või pallimäng.

Ramayana pajatused on india kultuuri alustekstiks, nendest lugudest on haaratud juba needki, kellede keel sõnasid välja ütlema veel ei kanna. Ent algses versioonis pandi see eepos kirja sanskriti keeles (olles eelnevalt mitmeid-setmeid aastasadu vaid suulises traditsioonis esindatud), mida lihtrahvas ei tonka. Sestap oli indialastele õnnistuseks kui 17 saj alguses kirjutas Tulsidas oma kuuldavasti geniaalse teose Ramcharitmanas, mis hindi keeles poeetilisse vormi valatuna pääses kõikide südameid vallutama. Sest ajast saadik on Ramlilal Ramcharitmanase ettekandmise läbi Ramayana narratiivid (aga mitte üksnes Ramayana) rahva nautida. Mitte et nad varem poleks nendest teadlikud olnud, aga toimus umbes sama, mis luterliku reformatsiooniga meil – kirik liikus lihtrahvale lähemale. Ramcharitmanas kujunes pühakirjalaadseks tekstiks, mida siingi pühamehed ja lihtsalt mehed koos näitlejatega ühes laulda deklameerivad.

Pühadus on Mircea Eliade mõttes midagi sellist, mis katkestab argireaalsuse ruumis ja ajas ning võimaldab ritualiseeritud arhetüüpsetes lugudes osalemise kaudu “pärisreaalsuses” viibida. See annab olemisele mõtte mõjusamalt kui Savisaar või Ansip või majanduskasv. Selline pühaduse määratlus india religioossusest läbikasvanud ühiskonnas põhjani paika ei pea – just pühaduse kui tavareaalsuse täieliku katkestuse mõttes, sest püha difundeerub reaalsusesse neil siit ja sealt august ja hetketi võivad kõik asjad olla pühad.

Pühakirja lugev näitleja võib juba järgmisel hetkel mõnuga ja pikalt tagumikku sügada, niisamuti võivad oma hardusest kantud esitusega maha saanud mehed maha istudes kohe nalja hakata viskama. Iga päev kulmineerub kolmetunnise Ramlila osaetendus umbes 10-minutilise aarti tseremooniaga, kus liikumatult poseerivaid peategelasi austatakse õielehtede loopimise ja jai sitaram mantra ühise laulmisega. Pühadustunne krutib ennast lakke ja tõsiusklikumad hindud on väga pahased kui mõned tõtlikud miniemahiilijad nende vaatesektorit häirima satuvad. Ometi loivas mulle just sellel ajal pisitasa ligemale üks mitte enam niiväga pisike poiss, kelle silmad vilasid sihikindlalt minu käekoti poole, kuid kes sellegipoolest Ramale ja Sitale austusavaldusi kinkis. Pühadus ja pahelisus käivad siin sageli sõbralikult käsikäes, sellest võiks eraldi peatüki kirjutada (või ehk siiski halastan mitte kirjutada). Huumor tükib ka sageli esile, vähemasti pahvatavad paljud siin naerma, kas siis teksti tõttu või näitlejate naljaka kohmerdamise peale. Minule meeldis näiteks koht, kus Lakshmani vibuots jäi suure targa vanamehe Vishvamitra (kes nägi välja nagu Lembitu “Maleva” filmist) habemesse kinni.

Ramlilal heljub õhus kanepisuits, ehkki populaarsem on siin vist bhangiks nimetatud kanepilehesodi manustamine, mida mina Ramlilal siiski võtta pelgasin, sest hostelis seda kraami proovides sõidutas katuse korralikult ja sedakorda üsna hirmuäratavalt lahti.

Sooviti minu nüüdseks juba kindlasti jäädavalt valgustunud larhvi näha, haha:

shiva

See maskeering maksis mulle 5 ruupiat ja peaks mind shivalikkusega märgistama.

Shiva on, lisaks kõigele muule, olemise tumedama (tamas) poole patroon, askeetliku seksuaalsuse meister.

Pilte kahjuks Ramlilal teha ei tohi, kuid võimalusel sokutan youtubesse üles Maarja salaja üles võetud videolõigu.