Varanasi 2: hiljukeste ilmub ilus, aegamööda astub kaunis.
Käisime Asi ghati (millest teine osa Varanasi nimest pärineb) ääres ja vahtisime Gangese kollakaspruunikat vett laksutamas vastu prahiga palistatud jõekallast. Vee tase on väga kõrge ja sestap võtvat paadimehed kõrgemat hinda kui muidu (ma sellest põhjuslikkusest siiski lõpuni aru ei saanud); meie ootame nelja päeva pärast algavat Ramlilat, et siis üle jõe Ramnagarisse seilata. Pilet maharaja paadile pidavat olema vaid 10 ruupiat. Eks näis, kas meil õnnestub sinna ennast mehitada…. Muidu küsivad nad valgelt inimeselt 100-200 ruupiat tunnis, sest kõik turistid ju ihalevad Gangesel paadiga perutades päikesetõusu või -loojakut näha.
Sellal kui Maarja lasi endale ühel tüdrukul käe peale hennat joonistada, istus meie kõrvale üks vanamees ja tundis huvi minu poolt kasutatavate seksuaaltehnikate vastu. Näiteks tahtis ta teada, et kuidas ma vahekorra ajal seemnepurset tagasi hoian. Arvasin, et kondoomi kasutamine on hea mõte, aga tema laitis selle maha ning peaaegu et vannutas mind kondoomi mitte kasutama, sest palju naudingut lähevat nõnda kaotsi. Pidin selles osas temaga küll nõustuma, aga selget sotti ma ei saanud, et mis teda ajendas sellist jututeemat kohe esimesena üles võtma (mingit tantristlikku seksiõpetust ta mulle igatahes müüma ei hakanud).
Kohutavalt palju näritakse igal pool paani; ka kõige viletsama jalgratta-rikshajuhi suu on paanivedelikku mõnikord sedavõrd täis, et sõnadest on päris raske aru saada. Selle lirtsatavad nad lõpuks veripunase lärakana tänavale.
Saime tuttavaks veel ühe noormehega, kes õpib india klassikalist tantsu ja kuna Maarja oli väga huvitatud mõne muusikainstrumendi õppimisest, siis helistas noormees sealsamas oma õpetajale, kes tuli meiega ghati äärde vestlema. Lõpuks läksime ühte kohta, kus toimus pillimängu õpetamine ja õhtupoolikul kontsert (kus needsamad õpetajad ka esinesid).
: tabla- ja sitarimängija
Järgmisel õhtul külastasime Shiva templit, kuhu agiteeris meid üks mees, kes kõigepealt tahtis äri teha marihuaanaga, siis aga lubas meile hoopis Shiva templit näidata, mis tema sõnade kohaselt on veel püham kui Vishwanathi kuldne tempel – üks Varanasi sümbolitest, võib vist öelda. Templiesiselt lillemüüjalt ostsin pisikese lilleseade, siis läksime templisse, kus inimesed seisid järjekorras ja vaatasid hardalt pealt, kuidas pisikeses pühamuruumis shivalingamit pesti ja õlitati. Varsti hakkas pihta “om namah shivaya” mantrade laulmine, mille lõppedes hakati laest allarippuvate kettide küljes olevaid vasest kellasid kõmistama; pühamu sisemusest kostus ka miski kummaline madalatooniline heli, justkui nihutaks mõni hiiglane kivirahnusid. Kui kõrvadele lõpuks halastati, hakkas inimsumm ja meie ühes nendega shivalingami poole rühkima. Paljude huuled sosistasid endiselt mantrasid ja käed puudutasid austusavalduse märgiks uksepiitasid (sisenedes ülevalt, väljudes altpoolt). Shivalingam ise oli kuldsest metallist ja ülevalt vihmavarjuna kaetud mitmepäise kobraga, mille otsa minagi suskasin lillekimbu. Edasi liikusime teistegi jumalate manu: Vishnu ja Laksmi nägid üsna õnnetud (kuigi uhkelt lillevanikutega ehitud) välja, metsiku naiseliku väe jumalanna Kali kuju ees nõutas üks naine (õigemini ta ütles, et Kali tahab raha) meilt 101 ruupiat kummagilt, nõnda palju me ei andnud ja Maarja kalpsas sealt vihanördimusega välja.
