Kohalik arst tuvastas (visiiditasu: 500 ruupiat, vereanalüüs: 700 ruupiat) tüüfuse – haigus, mille vastu olin küll vaktsineeritud, kuid ehk nõrgestas hiljutine antibiootikumikuur organismi sedavõrd, et uus kurjam platsi pääses. See saadan räsis päris korralikult, teekond voodist tualetti oli kohati raskem kui veel mõni aasta tagasi 15 km maanteejooksu. Võtsin korraga kaheksat liiki medikamenti; Shiva teab, mida enamused neist sisaldasid, aga tervis on praegu tublisti parem, vaid köhahood jäänud.
Shiva ongi Varanasi linna keskne jumal, tuntud ja kummardatud ka paljude teiste nimekujude/kehastuste järgi, nt: Kala Bhairava, Taraka etc. Kui ma õigesti mäletan, siis veedades mainitud Rudra (ehk Shiva) on otsapidi tuntud ka haiguste jumalana. Taraka on see Shiva manifestatsioon, kes Manikarnika surnupõletusghati kandis surijatele ülivõimsa mantra lausub, mis korrapealt nad vaevalisest ümbersündimise sunnist vabastab. Just seetõttu ongi Varanasi eriline linn ka India mastaabis – paljudes kohtades Indias põletatakse surnuid, kuid ainult Varanasi linnas kaasneb sellega vabanemine – moksha.
Inimesed on siin meeldivad, seda juba ilmutab nende müümiskunsti teiselaadsus, mis ei hala pealetükkivuse koorma all ja talub viisakalt äraütlemisi.  Kui me teisel õhtul Gangese ääres käisime, siis võeti meid kenasti ühte punti, kus kõlas laul, põmatasid trummilöögid ja põrisesid kõristid. Ringi käis tee koos küpsistega ja marihuaanapiip. Sain istumise otse Mani baaba (ilmselt Manikarnika ghati nimest) kõrvale, ta oli korralikult marihuaanane, kuid inglise keeles mõistis kenasti kõneleda, andis meile isegi oma telefoninumbri – juhuks, kui ma tahaksin näiteks templeid näha ja hinduismi kohta seletamist kuulda. Kahjuks järgmine päev olingi juba haige.
On kahju, et olles haigustega kimpus, ei talu mu kõht praegu vürtsikaid india roogasid ja nõnda ma nörritan ennast riisipudru, makaronidega tomatikastmes ja käpardlikult vorbitud burksidega (nad lihtsalt ei saa burksi ideele pihta). Hosteli (Shiva Riverview) eest maksame 150 ruupiat ööpäev ja tõesti, meie rõdult avaneb vaade Gangesele. Igal pool on palju kitsesid, vöötoravaid ja nahkhiiri. Hotellitoas aga leidub kümmet sorti pisimutukaid, kelledest tüütuimad on sipelgad (ning kes ükskord meie tsivilisatsiooni üle võtavad). Ahaa…. kui Lii Unt “Varanasi päevaraamatus” kirjutab, et see siin on alkoholivaba linn, siis seda seda kindlasti mitte: meie hotelli taga oli üks väike alkoputka ja ka linnas leidub neid.