Agras on turismiobjektide lähedal varitsev indialik kaupmehehing eriliselt agressiivne ja tekitab vaat et rassistlikku tülgastust. Kui kass või koer asjal käib, siis nende nina ees võid kasvõi vorstijuppi lõngutada, nad ei tee märkamagi (vanarahval on isegi selline ütlus: tõsine nagu koer keskmise julga peal). Rikshajuht võib aga juba poole kusemise pealt sinuga tehnigut sobitama hakata.
Limpsisime Taj Mahali läänevärava lähedal Maarjaga jäätist ja siis hakkas juba tavaliseks saanud meelekepp pihta: väike poiss pakkus imbetsillerdava järjekindlusega Taj Mahali teemalisi võtmehoidjaid (kõik Taj Mahali teemalised suveniirid on läila sitt). Tihtilugu ei aita “no, thanks” mantrade ladumine ja pearaputamine ega ignoreeriminegi mitte.  See poiss ei saanudki (ilmselt aegade lõpuni) aru, et neid käkerdisi igaüks ei jumalda.
Siis hüppas ligi natuke vanem poiss, kaks pisikest popkornipakikest näpus ja temagi monoloog ei katkenud; lõpuks kodeeris ta Maarja ühemõttelise kehakeele lahti ja lonkis minema.  Veel üks noormees tuli ja plaksutas meie nina ees nahkpiitsa ja arvas, et sellega võiksin ma näiteks Maarjat piitsutada. Siis läksime ära. Vähemasti Agra Fortist sai seda Yamuna jõekäänaku ääres valendavat surnukambrit imetleda.
Tuli meelde india ajakirjast loetud lugu, kus kurdeti Archaeological Survey of India (ASI) tegemisstrateegia üle, kus aktiivselt rahva usupraktikatele avatud tempel saab ASI poolt renoveeritud, seejärel turistidele avatud ja kohalikele elanikele usuteenistusteks suletud. Valge inimene on raha väljutav objekt, nt turismiobjektide piletid on temale vähemalt 10 korda kallimad kui kohalikele; ja isegi kui küsida Agra tänaval jalutava indialase käest muude asjade kohta, siis hakkavad nad ikkagi seletama midagi rikshasõidust ja Taj Mahalist: ilmselt arvates, et see on ainus asi, mida valge inimene võib Agras olles tema käest küsida. Rikshajuhte pole alati kerge ignoreerida, nad sõidavad sageli sulle otse tee peale ette ja ei saa aru jalutamist praktiseerivast valgenahalisest. Teatud mõttes on seda neile raske ette heita, sest üks rikshajuht väitis ennast teenivat vaid 1000 ruupiat kuus; sellisel juhul on klientide leidmine ellujäämise küsimus.   
Üldiselt on nad välispidiselt sõbralikud (ehkki mõned armastavad meie eitamisi ka takkajärgi osatada). Tänu valgenahalisusele saadavad meid kas sõbralikud-üllatunud või lihtsalt üllatunud silmapaarid. Keenia lennundusprofessor Paul, kellega me Dehradunis tutvusime (ja kes meid ka ühe öö majutas) ning kellega me õdusalt rääkida saime, teadis omast taskust teistlaadseid kogemusi välja laduda. Bussides, milledega ta siin sõitnud on, ei taha keegi tema kõrval istuda, inimesed tõmbuvad tema ihu puudutuse kartuses eemale. Isegi ülikoolis, kus ta loenguid annab, kannavad paljud tudengid sellesarnast suhtumist. Seetõttu tasub mul natuke vähem hinnata seda sõbralikkust, mida iga tänaval “good afternoon, my friend” hõikav indialane minule kui valgenahalisele osutab.
Mitmetes restoranides tuleb olla ettevaatlik, sest valge inimese nülgimine ei hakka neile karmasse; sellisel juhul võib näiteks ülearust summat maksmata lihtsalt minema jalutada. Valge naine langeb mitmete allasurutud seksuaalsuses vaevlevate meeste pilkude alla; ajalehes võib lugeda, et üle India on mitmeid valgeid naisi hostelites vägistatud.
Teadsin seda ju varemgi, et kastisüsteemi koormast räsitud Indial on see kultuuriliselt päritud sattumus veres, aga…  õnneks pole see nö ainuke India; Indiat pole kas olemas (nagu kirjutas Martti Kalda) või on neid lõpmata palju, vali neist mistahes ja ela seda õnnelikult peos pitsitades edasi. Nüüd oleme Varanasis ja loodetavasti tabavad meid teistsugusedki elamused kui vaid rahamaia lömitamise erinevad varjundid.