Muidu oli Delhi seesugune, aga ka Dehradunis on näha inimesi, kes elavad sarataolistes elamutes, ymbritsetuna prygist ja mõnest lotendava kõhunahaga lojusest. Järgmine pilt on tehtud öösel, tabades loomad maiustamas prygikasti manu. Tegelikult on pildil (vasakul yleval) ka metssiga.Tänava ääres oma puuviljasid ja muud kraami myytavad hindud puistavad pimeduse saabudes midagi (mädanenud õunad ja banaanid, laimikoored) ka animaalsete kamraadide toidulauale.


Märkasime Delhis lapsi veoauto alla seotud nööridel kiikumas. Kui fotoka olin haaranud, soovisid nad paremini pildile sättida; kuskilt selja tagant rabas mind yks kuri kerjus õlast, soovides veripunaste silmade ähvardusel raha. Päris robustselt pidin ennast lahti rapsama. Dehraduni botaanikaaias on hoopis rahulikum. Seal vänderdasime päris pikalt ringi.Pileti hind oli imelikult odav - 2 ruupiat (sutsu yle 50 sendi) ja pani mõtlema selle Martti Kalda Vikerkaares ilmunud artikli peale (“Indiat pole olemas”), kus ta rääkis India poliitikast, mis dikteerib ettevõtetele kindla töökohtade arvu ja tänu millele on Delhi lennujaamas ja mitmetes restoranides taolised ametikohad nagu “käterätihoidja-seebiulataja” jms.