Tõlkisin yhe teksti kastisysteemi kohta, et kui keegi on huvitatud, siis…

Kastisüsteem

Indialased, nagu meie kõik, on sündinud perekondadesse ja kogukondadesse, mis juba sünnipäraselt defineerivad osati didentiteedi ja vormivad indiviidi edasist arengut. Sellelaadselt identiteeti tootvatest süsteemidest pole aga India kastisüsteemil üheskis teises (maises) ühiskonnas ekvivalenti. Kastikaaslastele on atributeeritud ühised kaasasündinud loomuomadused ja kastikuuluvuse järgi on nad paigutunud ühiskonna hierarhilisse tervikusse. Kui näiteks mees on sündinud brahmanina, siis teda peetakse loomupäraselt võimekaks õppimaks veedasid ja sooritama teiste heaks veedade rituaale; teda peetakse rahulikuks ja spirituaalseks inimeseks. Rajput seevastu on jõuline, sõjakas tüüp, uhke ja kiire reageerima solvangutele ning soodumusega alkoholilembuseks. Olles traditsiooni ja sünnipärase suutlikkuse kohaselt sõjamees ja valitseja, on ta Rama enese järeltulijaks.
Kõikjal on tavaks mingit inimgruppi (ka iseendid) samastada teatud tunnuslike iseloomujoontega. Läänes me võime kasutada väljendit stereotüüp, kuid see ei kirjeldaks olemuslikult seda, mida indialased, eriti hindud, peavad silmas mõiste jati (eesti keeles “kast”) all. Peale selliste omaduste nagu sõjakus ja spirituaalsus, jagavad sama jati liikmed ka mitmeid teisi fundamentaalseid sattumusi, mis neile verega kaasa antakse. Nende hulgas on kalduvused kindlateks loomutugevusteks ja -nõrkusteks, kindlateks elukutsevalikuteks ja käitumismallideks. Seeläbi mõistame paremini, et sõna jati tähendab kõige üldisemas mõttes “laadi”, nagu nt “seda laadi olend”; see võib tähendada “rassi”, “hõimu”, “sugu” ja ka “sorti” või “liiki”. Seega, erinevad india ühiskonna kastid on nagu erinevate bioloogiliste liikide eristused. Nii nagu lehmadel, tiigritel, koertel ja madudel on iseomane loomus, toidueelistused, elatusviisid, tegevusmustrid ja kindlad paljunemispopulatsioonid, nõndasamuti on ka brahmanitel, rajputidel, baniyastel, loharitel, naidel ja bhangidel omalaadne isiksustüüp, toidusedel, kutsumuslikud valikud, moraalsuse koodid ja kes-kellega abiellumisreeglid. Rajputtidel pole brahmanitega mitte sobilikum abielluda kui tiigril lehmaga paarituda. Kõik erinevad looma-ja inimliigid - või jatid - on eristatud looduse ehk kosmose korrastatuse hüvanguks, loodud ammuilma (veedadest tuntud) Purusha ihu kosmilisel ohverdamisel ja alal hoitud läbi ajastute kõikide olendite loomupärase käitumise toel.
Seda nimetatakse dharmaks, universumi moraalseks seadmuseks. See vaatepunkt ei vastanda loodust kultuurile (loomad vs inimesed) nagu tavatseb läänelik vaade, kuid kategoriseerib kõik olendid hierarhilistele redelipulkadele: mida kõrgemat tüüpi olend, seda täiuslikum.
Ehkki, ükski konkreetne eksistents pole vankumatult nendesse kategooriatesse püütud, eluvõimaluste vool võib nendest kõikidest läbi triivida. Inimesed võivad oma erinevates reinkarnatsioonides sündida ükskõik millisesse kasti, neil võib tulla taluda mitmeid kehastumisi looma- või tondinahas, sündimisi deemoniteks. See hinduismile omane vaade, mis kiikab sadade eksistentside taha, utsitab moraalset ja spirituaalset püüdlikkust. Kõik olendid, kaasa arvatud loomad ja jumalad, janunevad teoreetiliselt vaimse täiustumise järele, ihates praegusest paremat eksistentsi; kuid ülimaks eesmärgiks on väljuda elu ringkäigust täielikult. See on tegude mõõt, teisiti karma, mis määrab ühest olemisviisist teise liikuva hinge saatuse.
India sotsioloogia lahkamine võib üsna kergesti kalduda india metafüüsika üle arutlemiseks; seetõttu keskendume järgnevas peatükis ühiskonnale ja seejärel religioossetele aspektidele.

Varnade süsteem (klassisüsteem).

Rigveeda kosmogoonilises müüdis kirjeldatakse Purusha ürgset ohverdamist jumalate poolt, kes tükeldasid ta nõnda, et (muuhulgas) moodustusid Brahmanite, Kshatriyate, Vaishyade ja Shudrade jaotused. Need neli sotsiaalset kategooriat on pärit aarjalaste ajastust või koguni nende poolt Indiasse toodud.
Brahmanid (ehk preestrid) ja kshatriyad (ehk sõjamehed ja valitsejad) jäid aja möödudes üsna muutumatuks. Vaishyad moondusid ajapikku kaupmeeste klassiks. Shudra, olles kunagi tuntud teenrite klassina, sai hiljem mitmete põllumajanduslike ja käsitöönduslike kastide koondliigituseks.
Aarjalaste aegu toimus jagunemine tõenäoliselt pigemini klassideks (st varnadeks) – klassifikatsioon, mis üritas lahterdada muistse India ühiskonda, kus lokkas kultuuriline diversiteet. Juba aarjalased ise olid sisemiselt hierarhiseeritud, samuti pidid olema seda ka harappalased või draviidid (aarjalastele tuntud kui dasa). Tollal elutses riigivaldustest eemal mitmesuguseid hõime – kindlasti rohkem kui me võime näha praeguse aja Indias; lisaks olid veel kreeklased, rahvad Kesk-Aasiast ja teistestki etnilistest gruppidest. Inimeste väljanägemine varieerus peaaegu samavõrd kui kultuuriline mitmekesisus, kuid mingil viisil säilus nende gruppide funktsionaalne seosteahel ja identiteetide segregeeritus ka mauryate ning guptade impeeriumite kestel nõnda, et klassijaotus varnade kujul ulatus hõlmama enamikke taolisi inimrühmasid.
Aja möödudes muutus varnade süsteem jäigemaks, ehkki alati oli seal ruumi mõningasele voolavusele, kasvõi et haarata juurde uusi inimgruppe ja sobitada nad “loogilistesse” positsioonidesse. Näiteks kui Afganistanist pärit sõjakas hõimurahvas, gujarid, Indiasse rüüstama jõudsid, siis assimileeriti nad varna-süsteemi kshatriyatena. Kui aga üks rahumeelsem alepõllunduslik hõim haarati India kasvava väikeriigi koosseisu, siis kohandusid nad lokaalsesse majandusse - jätkasid põllumajanduses ja said klassifitseeritud shudradeks.
Kui aga selline spetsialiteetide sobitumine klassidesse polnud võimalik põhjusel, et tegu oli liiga “roojaste“ ametitega (nagu prügisortimine, koristamine või surnud loomade äravedamine), siis neid inimesi peeti liiga alaväärtuslikuks, et neid nelja olemasolevasse varna-kategooriasse mahutada saaks.
Nendest said avarnad, kastitud ehk puutumatud ja nende õlule langes kogu kastisüsteemi - süsteemi, mis oli mõeldud säilitamaks kosmilise ürgohvri poolt loodud korda - , raskus.
Kusagil 200 e.Kr ja 200 p.Kr vahel kodifitseeriti tollane sotsiaalne kord Dharmashastra (alamhulk sellest on tuntud Manu seadustena) teksti. See tekst, mis algselt oli osalt olustikku kirjeldav ja osalt ka ettekirjutav (kuidas peaks toimima), sai hiljem äärmiselt mõjukaks. Valitsejad surusid ühiskonnale peale brahmanite interpretasiooni tekstist, muutes sotsiaalse keskkonna kaunis jäigalt reglementeerituks.
Juba Manu ajal tehti lihtne loogikaviga sellega, et võrdsustati inimrühmad loomaliikidega -
kui loomadel on biogeneetilised barjäärid, paaritumaks teisest liigist isendiga, siis kastide vahel sellist seina polnud. Inimesed võivad leida ja leiavadki partneri teisest kastist ja saavad omavahel järglasi; kui pettunud ka Manu või tema järgijad poleks. Tänapäevast jatide (kastide) arvukust Indias ongi seletatud kui kunagist nelja varna (klassi) taunitavat sugulist segunemist. Tänavakoristajatena tuntud bhangi kast räägitakse olevat pärit shudra (mees) ja brahmani (naine) segunemisest. Nahatööliste kasti chamar kuuluvad inimesed on kaluri ja kastitu naise järeltulijad. Madalamatesse kastidesse kuulujatel on sellised kastidevahelised abielud võimaluseks väita ennast edaspidi kuuluvat kõrgemasse kasti ja nautida sellega kaasnevat sotsiaalse väärikuse kasvu. Igal juhul pole mitte varna kategooriad olulised sotsiaalsed entiteedid, vaid just need sajad ja tuhanded jatid, milledesse indialased sünnivad, abielluvad ja surevad. Brahman ei saa abielluda suvalise brahmaniga jne.
Vahetevahel on kuulda, et kastisüsteem on nüüdseks kadunud või et see pühiti konstitutsiooniliselt minema kui India iseseisvaks sai. See pole tõsi. Tubli 98% indialasi abiellub siiani (st 1999 a) kastisiseselt, mida näitavad ka tutvumiskuulutused india ajalehtedes, kus vägagi modernsed perekonnad sobitavad oma võsukestele kosjasid kastide alusel. Kastisüsteem domineerib siiani ka maarahva (kes moodustavad Indias tervelt 80% elanikkonnast) elus. Tänane valimispoliitika Indias ignoreerib kaste kui häälepüüdmise sihtgruppe ja India konstitutsiooni III osas on kastivälisus (ehk puutumatus) sellisena tühistatud, kaotades enamused avalikud diskrimineerimisvõimalused. Nii ei saanud sestajast enam keelata puutumatutel võtta kaevust vett, käia pesemiskohtades või templites või üldse avalikes kohtades. 1955 a vastu võetud Untouchability Offenses Act sätestab selliste rikkumiste eest trahvid ja vanglakaristused. Nende reformide tulemusena paranes puutumatute olukord tunduvalt, näiteks oli neil nüüd lobedam ligipääs haridusele, samuti ei pidanud nad enam tilistama kellukest, hoiatamaks kõrgemasse kasti kuulujaid enese lähenemise eest. Ja naissoost puutumatud võisid nüüd oma büsti rõivastesse rüütada.
Omal peenel kombel vanad tavad ja eelarvamused puutumatute osas siiski on säilunud. Kui ma elasin Meerutis, siis minu korterit kasis üks noor bhangi naine. Iga päev suundus ta kõigepealt dushiruumi ja toimetas seal tuulispasana vett pladistades ja jõulise rutakusega jäiga harjaga nühkides ringi. Magamistuppa pidin ma temaga koos minema, et kergitada tekiservasid – et ta saaks nühkida ka voodi alt, ilma voodiriideid roojastamata. Kuna köök on hindu majapidamise kõige püham koht, kus valmistatakse toitu kogu perele, siis sinna ta koristama ei läinudki; selleks oli ta liiga “roojane” (see kehtib ka perenaise kohta kui tal on parasjagu kuupuhastusperiood). Kui ma andsin talle tassi vett, siis asetas ta jooginõu pärast kasutamist seina välimises küljes oleva orva sisse, eeldusega et keegi minu perekonnast seda tassi kunagi enam kasutama ei hakka. Ta naeris meelitatult kui ma litsusin ühe matsaka sisaliku aknaluugi vahele lömaks, oli ju tema töö surnud loomad silma alt koristada.
Kuid kui ma korra, tundes südametunnistust pitsitamas, püüdsin talle seletada, et olen ameeriklane ja et minu majas pole mingit puhas-roojane eristust ning et mina ja tema oleme võrdsed, siis vaatas ta mind hämmeldunud kahtlusega ja raputas aeglaselt pead. Sain aru, et olles Indias, pean elama nende reeglite järgi.


Puhas ja roojane

Olendite hierarhias on kõrgemad olendid madalamatest olenditest eelduse kohaselt puhtamad. Roojasus on seotud roiskumise ja mädanemise protsessidega, nõnda ka kokkupuude kehaeritiste või surnud loomadega teeb inimese ajutiselt roojaseks. Mõned kastid peavad aga elatise teenimiseks nende asjadega pidevalt kokku puutuma. Koristajad koristavad tualette, nahaparkalid käitlevad surnud loomi, domid asjatavad surnud inimestega. Seega on nad püsivalt roojased ja evivad seetõttu kõige madalamaid positsioone ühiskonnas.
Mitmete kehaprotsesside ebapuhtus seletab paljusid sellekohaseid praktikaid. Vasak käsi on roojane, sest seda kasutatakse Indias vastsittunud tagumiku loputamiseks veega ja seda ei kasutata seetõttu kunagi söömise juures; süüakse ainult parema käega. Sülg on samuti roojane niikohe kui ta suust väljunud on, seepärast traditsiooniliselt ei kasutata lauanõusid, vaid loobitakse osavalt toit suhu kätega, püüdes hoida sülge näppudest eemal. Rituaalsetel puhkudel ja minevikus ka igapäevastel juhtudel, serveeriti toidud banaanipuu lehtedel, mida kasutati ühekordsete “naturaalsete pabertaldikutena”. Kõrgemad klassid ei mänginud puhkpille, jättes selle ameti kas madalamate kastide või siis moslemite hooleks. Markide ja ümbrikute lakkumine on niisamuti roojane ja seda tasuks igal juhul vältida.
Vesi ja toit on altid roojastuma, sest ebapuhtus – nagu nt elekter – rändab hõlpsasti vettpidi. Keedetud riis on vähemturvalisem kui õlis praetud riis. Söömine üleüldse on ohtlik tegevus, sest toidu kaudu on roojasusele avatud mitmeid sisenemisvõimalusi inimese kehasse. On terve hulk toite, mida nimetatakse kachcha toitudeks, mis on roojasuse poolt iseäranis haavatavad ja neid jagatakse harva madalamast kastidest inimestega; selliseks toiduaineks on näiteks ülalmainitud keedetud riis. Teiselt pool pakka toidud, mida kasutatakse nt tseremoniaalsetel puhkudel, on hoopis turvalisemad. Nt korralikult küpsetatud leivad, piimapõhised toidud nagu jogurt ja ghee (valmistatud lehmapiimast) ja värsked produktid. Piim on nii puhas, et seda võib ükskõik kellelt vastu võtta.
Surnud inimese omaksed on kõik teatud perioodi (tavaliselt 11 päeva) roojastatud ja selle aja möödudes peavad kõik meessoost omaksed rituaalselt kümblema ning juuksed maha ajama, et nn surmasaastest vabaneda. Sünnitamisega kaasneb ohtralt kehaeritisi, millest tuleneva saastega peavad toimetama mitmest erinevast kastist naised, kuid teisalt peetakse seda “õnnelikuks roojasuseks”, millest pole mõjutatud kuigi suur hulk sugulasi. Raskelt laskub roojasus naiste peale kui nendel on menstruatsiooniperiood. Siis ei tohi nad ennast pesta, kammida ega uuendada bindi-märki oma otsaesisel. Nad ei tohi siseneda ei kööki ega templisse ja peavad pigemini püsima ühes kindlas ruumiosas veranda lähedal neli päeva; isegi lapsed saadab ta kodust välja neid puudutamata, pelgalt lehvitades. Alles nelja päeva pärast võivad nad ennast pesta ja panna selga puhtad riided.
Selliste reeglite osas ollakse tänapäeval kohati siiski paindlikumad. Rohkem järgitakse neid ettekirjutusi pigemini maapiirkondades kui linnas ja rohkem kõrgest kastist pärit tõsiusklike hindude hulgas kui madalamate kastide perekondades. Üks paik Indias, kus neid praktikaid kõrgemate kastide hindude poolt siiani järgitakse, on näiteks Mithilas (Bihari osariigi põhjaosas).