Lennul Amsterdamist Delhisse sattusime istuma kõrvuti ühe indialasega, kes oli sõbralik ja tahtis väga juttu ajada. Mis olekski olnud igati suurepärane algus reisile kui tema inglise keelest oleks natuke rohkem sotti saanud. Pidevalt “what?” ja “how?” üle pärides moodustasin isegi korra kogemata sellise vahepealse värdsõna nagu “whow?”; aga väikeste keeleliste kangelastegude kaupa  õnnestus ootamatult saada lausa küllakutse tema koju, ühte linnakesse Punjabis.  Ta oligi äärmiselt sõbralik ja üsna aldis suhtlema kuni selle hetkeni, mil talle teatati, et tema pagas on eksikombel maha jäänud ja saadetakse järgmise lennuga Delhisse järgi.

Öised linnatuled Delhis paistsid kummituslikud ja hõlmamatud, et mitte öelda kosmilised. New Delhisse sisenemisel tiirutas lennuk tublisti, enne kui suuna maandumisrajale võttis, sestap nägin seda tuledemeres veiklevat linnamonstrumit päris põhjalikult, ja nagu öeldud: linna mõõtmed olid ulmelised.

Hostel aga, kuhu me ennast plaanipäratult mehitasime, maksis 300 ruupiat (kahene tuba) ööpäev, ehk siis Delhi kohta minu meelest naeruväärselt vähe. Siiski – mugavustega see koht küll hoobelda ei saa ja see ongi hea,  väga hea.

Tervitan ja tänan Fredi, kes mind öösel Tallinna lennujaama sõidutas ja ka mitmes muus mõttes sellel suvel heaks sõbraks on olnud.