Teatud asjaolude tõttu pole suvi olnud kuigi tormakas india hingeelu tundmaõppimise koha pealt, ehkki mõnda ilukirjandusest sellemaistelt kirjanikelt olen suutnud poolenisti läbi seedida. Avastasin, et kõik uuema aja raamatud sealtkandist, mis on Bookeri auhinna saanud - A.Roy “Väikeste asjade jumal”, Kiran Desai “Kaotuse pärand” ja Aravind Adiga “Valge tiiger” – on kõik moodsal viisil ja tugeval määral yhiskonnakriitilised. Roy raamatus nahutatakse peamiselt kastisysteemi ja iseäranis naiste väärkohtlemist (just nagu Mira Nair filmikunstis), Desai raamat tegeleb (Ameerikasse, Inglismaale jm)  emigreerunud indialaste enesepildi probleemidega ja rikaste-uusrikaste kadakasaksliku enesekolonialismiga;

Adiga räägib samuti madalamate kastide viletsusest, aga ka poliitilise systeemi lauskorruptsioonist ja kogu selle kupatuse laastavast mõjust inimese moraalsele kujunemisele.  Tahaks vahelduseks lugeda midagi sellist, kus yhiskondlike jamade taak ei lasuks nii tugevalt teksti peal, et hakkab raamatu poolt loodud fiktsionaalse maailma fantastilisust lahustama, selles suhtes oli neist kolmest raamatust “Väikeste asjade jumal” kõige parem, ka ilukirjandusliku taseme poolest.

Salman Rushdie “Kesköö lapsed” – selle peaks ka ette võtma, “Mauri viimse ohke” lugemismuljet meenutades tõotaks olla hea lugemine. Aga ei viitsi praegu raamatukogust võtta, loen parem rannas muumioru lugusid.