Kultuurimaastiku antropogeoloogilised kihistused ei muutu hoomatavaks päevapealt, lisaks tuleb ikka ja jälle (kuni dharmaratas keerleb) tegeleda mõtteleidude kartograafilise viimistlemisega. Nii on lood ka meie internetifolkloori tagasihaardelise analüüsiga, mida käesolev kirjutis katsubki teha.

Noorteühiskonna mitmekihilist süvaolemust lahti kooriv videolõik “Mis sul viga on” on ontoloogilises mõttes monumentaalse tähtsusega. Enamgi, moodsa religiooniantropoloogia kombinatoorse metodoloogia seisukohast on tegu virtuoosliku osalusvaatluse sooritusega, kus situatsioon asetatakse vaataja ette nagu sajandeid ja sajandeid arusaamatu järjekindlusega lehkav jänesepabul, mille päritolu kohta on teada vaid käputäis luiskelugusid, aga mitte ühtegi usutavat teaduslikku seletust.

Videolõigu vaataja vakatub väljendusrikkuste tulvas, noorte esmapilgul totter dialoog saab psühhoanalüütiliselt (Lacani mõttes) mõtestatult avara tähendusmaastiku, üks keelemäng ajab teist taga ja viimaks tuleb meil üllatuslikult nentida asetleidnud rituaalkäitumise kõrgsemiootilist olemust. Meil ei ole vaja dekonstrueerida konflikti moraalifilosoofilist fenomenaalsust, see annaks vaid pindstruktuurilisi fragmente. Tuleb jätta kõrvale tõeväärtuslikud oletused: kvantfüüsika tõdemustele toetudes tapaksime me lihtsalt veelkord juba liminaalsesse sfääri libisenud Schrödingeri kassi.

Kõige olulisem, millele see videokatke aimeldes viitab, on kommunikatsiooniakti rekursiivne ja repetatiivne ürgloomus. Animaalsus per se, alasti ja varjamatu oma siiras labasuses nagu isa kõrtsikaklusele viitavad indeksiaalsed sinikad. Regivärsilised arendused parallelismini (“mis sul viga on”;”millele sa pihta ei saa, millest sa aru ei saa”) võivad vihjata kultuurimälu geneetilisele sätestatusele, kuid prantsuse koolkonna religioonisotsioloogid koostöös Vatikani astrofüüsikutega kalduvad eelistama kollektiivse alateadvuse retrospektiivsuse võimalust (ussiaugud ja punanihe). Evolutsioonipsühholoogiliselt võime siiski oletada dominantsete alleelide intrasubjektiivset verist kähmlust, geneetilise koodi hämaralasid (nn junk-DNA) ning ehk isegi kodominantsete võimaluste kompamist: sellele viitavad leppimisvormelid “sõidab mul ära, sõidab sul ära; kõik peab normaalne olema”. Samuti ei ole me siin kaugel Kanti kategoorilisest imperatiivist ja uustestamentlikust ligimesearmastusest, ehkki viimane lausung kipub rohkemal määral viitama alateadvustatud soovunelmate ettekirjutuslikule projitseerimisele.

Hoopis lihtsama tõlgendusega aga on kavas esineda Fred Jüssil, kes eravestluses rõhutas mõttekorduste mnemotehnilist külge kui alkoholimõju ülekompensatsiooni. Seevastu Johan Huizinga post-mortem antud seletus rõhutab juhtunu mängulisust ja esteetiliste polaarsuste laenglemist ruumipoeetilises vinklis. Narratiivanalüüsi ja religioonifenomenoloogia instrumentaarium võiksid siin paljastada muidugi rohkemat, paraku pole jäädvustatud situatsiooni lahvatanud sõnasõja algimpulss ja seetõttu kõik oletused takerduvad (metafüüsiliselt täpsem oleks siin kasutada sõna “tokerduma” nagu Derrida eristas sõnu différence ja différance) sündmuste horisondi ees.

Lõpetuseks tõmbaksin tooli alt ära nendel naiivromantilistel seletustel, mis ei taha näha noorte inimeste hingekuristike omapärast topograafiat ja pilluvad vaid subjektiivseid oletusi seal, kus igasugune loogiline positivism niihästi kui äraseletamine üldse, on armetu ja igasugusest lookusest väljas. Võime vaid oma südamesabaotsa liputada selliste diskursiivsete päikeste poole, mis koidavad alles siis kui ratsionalismi angaarides raugevad sihitust agressiivsusest kantud püüded sepistada sampo valeveskeid.