Ragle teadis, mida suhu sünnib panna. Ka ükski tema sõpradest ei võtnud jumal-teab-mida suhu. Siin ta meil elabki - Tammelinna süleleva linnamaastiku roheluses, kus puuvõrad koogutavad rahustavaid palveid lõunatuulde. Siis keerutab tuul puuderea korralikult ekstaasi lävele ja nüüd nõksatavad nad tuulepuhangutes pühaliku ägedusega nagu juudid sünagoogis. Ragle korter polnud küll suur, kuid klaustrofoobi lohutanuks mitmed suured peeglid, mis sirutasid ruumikeha kunstjäsemed eemale iseendasse. Skisofreenik poleks siin kaua vastu pidanud. Seina peal rippus plakatimõõdus veregrupidieedi pühakiri, tähtsamad dogmad ökopliiatsiga allajoonitud. Paksu tammepuust laua peal oli lahti lugemissoojane toitumisõpik, lehtedelt sillerdamas vastu keemiliste valemitekastide värvilised mantrad. Ragle suukoobas artikuleeris just elava vee valemit, mudides samaaegselt peopesas pisikeste ökoõunade pabulaid, kui Reesi koputus pa-rampa-pam-pam! ühtäkki sakraalsuse hajutas.

“Oehh….. sisse!”

“Hellõu-hei!”

Reesi riputas asjad kuhu vaja ja kähku võtsid asjad Fourier pöörde. Ehk teisiti, rohelised teemad toodi pühalikult pinnalt argisuse peopesale vaagimiseks.

“Mustrõigas, jaaaa! Ma riivin seda juba igale poole, eile keetsin seda koos spinatiga moosiks!”

“Oled sa ikka kindel?”

“Nagu surm.”

“Aga mina ostsin ühe hispaanlase käest… tal on korralik veebileht ka, ostsin ühe kõrvitsa, mis on väidetavalt hobusesõnnikus kasvanud. Ja hobusesõnnik, nagu sa hästi tead…”

“Tean-tean, muidugi.”

Õige pea suubus nende mõttevahetus kosmilistele radadele.

“Aga kolmapäeval varusin ma endale antikantserogeenset seepi ühe Karjala nõia käest. Ta andis mulle ka retsepti!”

“Jaaah?”

“Mhm. Aga ma ei suuda seda veel dešifreerida, see on Induse tsivilisatsiooni savitahvlite piktogrammides.”

“Vaatame pärast koos, mis sa arvad?!”

Reesi nokutas natuke kurvameelselt peaga. Ära tundes sõbranna hella koha, jätkas Ragle:

“Oled sa juba selle mustrõika-spinatimoosi molekulaarset struktuuri uurinud?”

“Ei! Sa ju tead, mul pole korralikku laborit,” nähvas Reesi, pisaratest mitte väga kaugel.

Ragle tegelikult teadis Reesi saladust - et ta polegi indigolaps; ja olles äärmiselt empaatiavõimeline, kiskus ta süda sõbranna hingevalu tajudes kokku.

“Paprikas ja kibuvits,” püüdis ta vastukaaluks positiivsemaid noote üles võtta.

“Ise kasvatatud! “ hüüatas Reesi juba tujurikkamalt.

Sõbrannad vaatasid üksteisele soojalt silma ja siis, mingisuguse rahuliku sisemise eksistentsiaalse põlemisega, küsis Reesi:

“Oled sa ka mõelnud, mis sinu eesmärk siin elus võiks olla?”

Ragle teadis. Ragle teadis seda oi kui hästi. Ragle oli seda oma vaimuinseneri mõistusega pikalt plaaninud ja nüüd säras tema nägu uhkusest kui ta deklameeris poeetiliselt:

“Teen endale tomatitest torni, eks näis, kas pääseb taevaväravateni!”

Reesi pilgutas silmi. Fokuseerides oma pilgu Ragle ninaotsale ja vaibutades mikrosakaadide tõmblusi silmades, tundis ta kuidas ülejäänud Ragle nägu vaikselt nagu udupilv eemale triivis.

“Natuke palju sai vist tänaseks,” arvas ta endamisi ja keeras porgandil kaela kahekorra.