Looduse ilu võib meid rabada kõige tühisemate toimetuste keskel. Avan akna, et kassi õue lasta ja niiske tuuleohe keerutab toa täis sügisvärvides lehti. Tänaval kõndides satuvad mu meeled meeldivasse segadusse vihmapiiskade lõhnast või hämmastab mind ootamatust kohast väljaturritav seenekübar. Ent kas pole selliste looduspoeetiliste hetkede ilu üksnes inimese esteetiliste kujutelmade rakendamine ümbritsevale? Kui imetleme lille kenadust, siis pigem peame oluliseks meis tekkivaid meeldivaid heiastusi, nauditavaid emotsioone, kui et leiame lille olevat kauni iseenesest, looduse ime läbi. Meile omane trikk on ka kategoriseerimine, asjale olemuse omistamine tema nimetamise kaudu.

“Nad tahavad alati kinnitada enda valmistatud silte oma kogemustele. Justkui poleks nad võimelised nautima lille ilu, kuni nad pole sellele andnud korrektset botaanilist klassifikatsiooni ja ladinakeelset nime.” (Sangharakšita)

Metsas kõndides kubiseb meie teadvus sõnadevoost: “näe, kukeseen”, “küll on tore paigake”, “see on vist metsvint” jne. Loodus ilmneb meile keele läbi vahendatuna ja sellest tuleneb, et meie sõnadekeskne maailm on igal sammul ratsionaliseeriv ning üpriski tunnetusvaene. Selline on lääne kultuuriruumi keskmes olev mõtlemise normaalmudel, mille kohaselt loodust käsitletakse objektina ja inimest sellest kõrgemal seisva subjektina. Siinkohal võtan eesmärgiks vaadelda erisusi ja kokkupuutepunkte isesuguste loodusnägemuste vahel, milledest minu (subjektiivse) arvamuse kohaselt on kõnekaim taoismi vaade.

See, kuidas me loodust suhtes enesega näeme, määrab paljuski ära selle, kuidas me keskkonna suhtes käitume. Lääne maailmavaate tõukejõuks olnud judeokristlik lähenemine loodusele kujutab inimest kõiksuse valitsejana, Jumala suursaadikuna selle ilma asjade korraldamiseks. Selles suhtes on kaasaegne teadusparadigmagi mingis mõttes võrsunud antiikfilosoofia pärandiga dialoogis olnud skolastilisest kristlusest, kus inimloogika usutakse olevat Jumala tõlgendamiseks sobilik vahend ja igasugused müstilised viisid Jumalat kogeda on tunnistatud ketserluseks või muutunud sektantlikeks. Teaduses on Jumala-võimalus võrranditest lihtsalt taandatud (“parimal” juhul ollakse agnostilisel seisukohal), misjärel peaaegu jumalikku aupaistesse tõusnud Mõistus saab iseenda kummardusobjektiks. Näib, et olgu siinmail tegu abolutismi või relativismiga, epistemoloogia piirid kipuvad olema seatud inimmõistuse kui Tõe kogemise ainuma vahendi võimalustega. Kaks inimkonna suurt mõttetraditsiooni – filosoofia ja teadus – paistavad peavooludes looduse suhtes olevat kui ähvardava mõõga kaks tera, mis vaid inimestele olulised väärtused oma kaitse alla võtavad.

Juba 20 saj alguses kritiseeris kultuurifilosoof Albert Schweitzer seda, kuidas inimene kaldub maailmale antropotsenristlikku mõtet omistama ja inimeksistentsi valud kosmilisteks paisutama. Olles mitte üksnes kabinetiteoreetik, elas ta empaatilises suhtes loodusega, ülla põhimõtte “ma olen elu, kes tahab elada keset elu, kes tahab elada” kohaselt. Ta ei pidanud kuigivõrd oluliseks oma aukartust elu ees terviklikku, vigadeta filosoofilisse süsteemi välja valdada ehk pakendada pühadust ümber mõistuse toodanguks nagu ikka sageli juhtub. Seda ratsionaalse vaimu pragmaatikalembust ja defineerimisiha on kritiseerinud tuliselt ka 19 saj. saksa teoloog F. Schleiermacher, kes näeb nii metafüüsilises maailmaseletamises kui praktilises moraalis religioosse inimvaimu vanglaid. Meie olemus pole tema järgi mõtlemine ega tegutsemine, vaid kaemine ja tunne. Tema järgi on kristlaste puhul tavaline, et jumalakogemusest tuletatakse metafüüsiline süsteem ja selleotsa veel dogmaatiline moraaliõpetus, sisemise sunni ajendil püütakse pühaduse kogemust mingiks õpetuseks vormida.

Ehk on meie loomuses mingit Tõde järgida, seletada, misjoneerida?

“Igaühes suigub prohvet ja kui too üles ärkab, on maailmas jälle pisut kurja juures…/…/ Igaüks ootab oma hetke, et midagi välja pakkuda – ükskõik mida.” (Cioran)

Sellest teatud määral tuleneb meie laisalt ükskõikne või koguni hävituslik suhe loodusesse – kui meil ka vagadus ja vaimsus olulisteks väärtusteks on, siis on need suunatud kas enese sisemise suuruse kasvatamiseks või ühiskondlike tegemiste reguleerimiseks. Loodus jääb kristlaste arutlustest sageli välja ehk just seetõttu, et meil kombeks Jumalat tema loodust eristada ja kui pilk ekslebki eneselt eemale, siis otsib see lunastust Taevast, aga ei taha suurt midagi teada Maast – see on tuntav nt kirikuisa Origenese juures. Mõningate kristlaste seisukohta, et maine maailm olevat sopane koletis, utreeris saksa filosoof F.Nietzsche lõpuni - “sigadele muutub kõik seaks”.

Kristlik maailmavaade pole muidugi kõikides konfessioonides ühteviisi ükskõikne elava looduse avalduste suhtes; ja kuivõrd seda saab üldse süüks panna õpetusele enesele, võib ju ka allikast tulvav puhas vesi lõpuks solgitorudesse voolates räpaseks saada. Teoloogia isa, püha Augustinuse, semper agens, semper quietus nägi küll Jumala vaikselt kobavat ja armastavat kätt looduses toimetamas, mis siiski sättis kõik inimese tarbeks (nõnda ka kirikuisa Irenaeuse arvamist mööda) , näiteks käsk mitte tappa rakendus üksnes inimolendite suhtes. Augustinuse tõlgendaja Thomas Aquinas kirjutas samas vaimus:

“Ei ole pattu selles, et asju kasutatakse eesmärgipäraselt. Maailma kord on selline, et ebatäiuslik on määratud täiuslikule /…/ seetõttu on lubatud, et loomad kasutavad söögiks taimi ja inimesed omakorda loomi. ”

Selline toitumusahela kaudu välja joonistatud inimese priviligeerituse rõhutamine on olemas ühtaegu nii Vanas Testamendis (Ms 1:1,1:9) kui ka Aristotelese kirjapandus. Näib, et peaasjalikult nähti katoliku kirikus ka edaspidi Jumala ülevoolavat hüvesust kui üksnes inimesele osakssaavat kingitust, ehkki näiteks frantsiskaanid nägid looduses võimalust Jumala tunnetamiseks, mitte pelgalt kui Jumala antud elatusvahendit; enamgi veel – Franciscus tundis loomade suhtes lausa heldinud osadust, mitte ei näinud loodud asjades kvalitatiivset hierarhilist korda nagu katoliiklus. Kaasaegne kristluse apologeetika keskkonnaküsimustes võrsus poleemilises dialoogis mitmete kriitiliste seisukohavõttudega, pannes kristlikule kirikule süüks inimkesksest eetikast lähtumist, mis põhjustas looduse despootliku ärakasutamise täitmatute soovide rahuldamiseks.

On arvatud, et nüüdisaegse utilitaarse loodusnägemuse võlgneme me mitte niivõrd kristlikule antropo -või teotsentrismile, vaid pigemini 17 saj inglase Francis Baconi kujutelmale nagu puuduks loodusel omaväärtus ja et meie teadmised loodusest annavad meile õiguse neid oma huvides soovikohaselt rakendada . See kujutelm võeti valgustusaja järgses kristluse ratsionaliseerumisprotsessis teaduslikult maailmapildilt lihtsalt üle. Inimese suhet loodusega on paljud kristlikud keskkonnaeetikud asetanud “Jumala majapidaja eetika”(põhineb loomislool) konteksti – siin jällegi lahknevad arvamused inimese positsioonist ja kohustustest looduse ees. Keskkonnakriisi põhjuseid on kristlased tahtnud näha ka hoopis mujal – näiteks kõlbelisuse kriisi kaasnähtena võis siis kui konstrueeritud probleemi, kus tsivilisatsioon kunstlikult vastandatakse loodusega. Veel on kristlik võimalus, et inimene ja loodus ongi paratamatult eraldatud (pattulangemise palk) ja et looduses pole midagi, mis juhatakse meid Jumala juurde.

Nendest kaitsekõnedest hoolimata kuulutas Vatikan hiljaaegu nii loodusega manipuleerimise (geenitehnoloogia ohtlikud tendentsid) kui ka looduse reostamise pattudeks, kommenteerides seda selliselt: “kui varem puudutas patt peamiselt üksikisikut, siis tänapäeval on see üleilmastumise tõttu eelkõige sotsiaalne.” Mis paranoliselt arutledes tähendab seda, et keskkonnasõbralik mõtteviis on sellega kavalasti haaratud kristliku maailmavaate osaks, neutraliseerides “roheliste” kristlusevastased süüdistused. Siiski, ei saa kristlust süüdistada selles, et neil eelnevalt puudus vastus küsimusele, mida varem kristlaskonnas sellisel kujul ei eksisteerinudki. Nagu on raskuseid ka homoseksualismi kristliku käsitlusega – varemalt polnud see temaatika kiriku sallimise või mittesallimise objektiks, sellest ei räägitud.

Idakiriku ja läänekiriku üks põhimõttelistest erinevustest on “patu” mõiste tõlgenduses: ortodokssed kristlased näevad pattu kui vaimset pimedust, katoliiklased kui moraalset pahe. Selline arusaamade lahknevus tingib viimaste olemusliku keskendumise tegutsemisele, kogukonna käitumise suunamisega “õigele” teele. Nagu ütles Lynn White, et Ida pühak mõtiskleb, Lääne pühak tegutseb. Kui Bütsantsis püüti Jumala loodut ehk loodust sümbolsüsteemina vaadelda – seda tehti kunstniku pilguga, kui kommunikatsioonivahendit, millega Jumal inimesega räägib - siis roomakatoliiklikus Läänes püüti avastada, kuidas loodu toimib. Mis religioonipsühholoogilisel pinnal arutledes võib viia selleni välja, et me eneste psühholoogiliseid eripärasid Jumalale projitseerides näeme ka Teda “tegutseva” Loojana või hoopis “valgustava” Kõigevägevamana.

Nüüd tahaksin võrdluseks mõtiskleda taoismi loodusnägemuse üle. Kui äsjamainitud tegutsemisaldis kristlaskond armastab moraliseerida Jumala sõna tõlgendades, siis monistliku taoismi puhul arvatakse tühiseks nii intellektuaalne lähenemisviis kui ka tegutsemine üleüldse mingi süsteemi järgi. Hiinakeelne wu-wei on taoismis üks võtmemõisteid, mille tähendus kokkuvõtvalt on loodusega koostoimimine. “Tunda looduse toimet ja ära tunda, millises suhtes peab sellega seisma inimtoime: see on eesmärk ”. Sageli on wu-wei ‘d kui mittetoimimatuse manifestatsiooni peetud täieliku tegevusetuse kiidulauluks, ka mõne taoistliku koolkonna (nt Shen Dao) järgi pole tarvis muud kui saavutada teadvuseta eseme seisund – mis pole selliselt sõnastatuna just paljude religioossete õpetuste vaimne ihalus. Zhuangzi toonitab mitmes kohas argitegevuste kontemplatiivse soorituse tähtsust , mis on samuti mitmetes religioonides sagedaselt äramärkimist leidnud.

Tagasi tulles ille ilu vaatlemise juurde on J. Krishnamurti teiste vaimsete otsijate hulgas märkinud ära alatise meditatiivse teadveloleku olulisuse, mispuhul tuleks hoiduda sissekulunud masinlikust emotsionaalsusest ja vaadata lille kogu oma tähelepanuvõimega, unustades taolises vaatlusprotsessis enese sootuks. Võime keskenduda käesolevasse hetke teeb võimalikuks sügavama sideme loodusega ja seda näikse kristlaste hulgas selgelt vähem rõhutatavat kui nt taoismis või budismis. Just sideme kaotamine loodusega on see, mida “roheliselt” mõtlevad inimesed ühtlugu meile teadvustada üritavad.

Ökoloogid on kaasajal leidnud tugevaid maailmavaatelisi ühisaluseid taoismiga keskkonnaeetiliste ideaalide rakendamisel. Ökosüsteemide üksteisest sõltumise dünaamika loob integraalse pildi tervilikkusest, kus mingi üksikosa tegevus võib põhjustada suuri muutusi teisal, pealtnäha hoopis sõltumatus keskkonnas (nn liblika tiivalöögi effekt). Keskkonnasõbrad on võrrelnud Hiina mõttesüsteemidest tuntud elujõu chi (joogasüsteemides tuntud kui praana) mõistet looduskeskkonna dünaamiliste elementide vahel valitseva seosejõuna. Üksikorganismide vahel valitsev energiavahetus on voogava iseloomuga, selline holistlik käsitlus kujutab elusorganisme kui sõlmpunkte eluslooduse võrgustikust, mis on energeetiliselt üksteisega seotud. Daodejingis on Tao kui ürgsaladuslik, hämarapärane jõud, mis eritlematult omasoodu voogab, kuid millest ying-yang viljastava koostoime mõjul olevad asjad ehk paljusus tekib. Kuid paljususes eksisteerivate üksikosade loomus on determineeritud suhtest tervikuga – see Daodejingis esinev (Daodejing 2001:18) põhimõte on tuntud nii ökoloogias kui füüsikas. Kaasaegne kvantfüüsika on näidanud, kuidas üksikosade vahel esineb “müstiline” side (quantum entanglement), st. ühe osakese olekut muutes muutub kui teadvusliku sideme kaudu kaugemaloleva osakese kvantolek. Zhuangzi järgi ollakse jõudnud Taoni kui kaob eristus “enese” ja “teise” vahel. Üks ilmneb teises ja vastupidi, kuigi üks ei teadvusta teise ilmnemist endas. Selline seotus esineb ka loodusteaduste puhul – liigid on ühendatud ökosüsteemis, mis on omakorda osa biosfäärist.

Kaasaja kontekstis ehk iseäranis kohane on mainida taoistide tehnoloogia-vastasust. Taoistide masinatepõlgus ei tähenda tehnoloogia täielikku hülgamist, vaid üksnes selliste vahendite, mis asjade loomuse vastu tõusevad ja looduse loomulikku kulgu sekkuvad . Nõnda loobub Zhuangzi mõistujutus aednik mööduva konfutsiaani soovitusest kasutada peenarde kastmiseks vinnkaevu, sest masinlik tegevus kasvatavat inimeses masinsüdame. Sarnaselt võiks püsi labases, hoia kinni lihtsast, kahanda isekust, vähenda soove osutada sellele, et soovid ja ihad tekivad seal, kus olemise lihtsusest eemaldutakse. Näib kui oleks süvaökoloogilise lähenemise pooldajad sellest tuld võtnud, kuuldavasti pidi nende kohati äärmuslik biotsentristlik vaade masinad juba olemuslikult põlastusväärseks kuulutama. Arvan, et taoismis pole sellisel agressiivsel looduslembesusel püsipaika ja (ehkki tuleb silmas pidada taoismi sünniperioodi olustiku erinevust võrreldes tänasega) on kaheldav, et taoismi intensioon oleks tehnika vastu sõdida, pigem hoopis sellest sõltumatu olla.

Lisaks masinatevastasusele on sarnasused taoistliku “lihtsa elu” taotlustega märgatavad näiteks ühe süvaökoloogia diskursuse rajaja Arne Naess’i loetletud keskkonasõbralike suhtumiselementide nimistus: vältida keerukaid tegevusviise saavutamaks soovitut, elada pigem väiksemates kommuunides kui globaalses maailmariigis, olla püsielupaiksed (mis ka taoistliku mõttelaadi järgi tugevdab sidet loodusega). Teisisõnu, nii taoism kui süvaökoloogia kutsuvad üles loobuma utilitaarsest lähenemisest loodusele. Seejuures on veel tähelepanuväärne, et ka Arne Naess märgib ära tõepoolest taoistliku mõtte, et looduskogemuses pole oluline mitte tunnete emotsionaalne intensiivsus, vaid selle malbe sügavus.

Meie tehnokraatlik ajastu võib küll tekitada newagelikku või romantilist nägemust Taost , nõndakui Rosseau ihales tsivilisatsioonist väsinenult metslaseks saada, kuid need on meie ängis meele mõtlemise polaarsused. Kirg eluslooduse vastu segab loodust tõeliselt armastamast, ninnu-nännutav kiindumus loomadesse on narr, ehkki inimlikult mõistetav. Aga võib-olla tõesti tuleks astuda sammukese edasi ja liikuda inimkesksest eetikast otsemaid holistlikumasse nn mitteduaalsesse ökoloogiasse, jättes vahele biotsentristliku looduseetika? See tähendab - tasuks mõelda, et kas tehnoloogilised lelud ja kogu inimtsivilisatsiooni vaimne ja materiaalne pärand ei ole armastusväärsed niisamuti nagu looduses olemasolev.

Jätan selle küsimuse õhku, aga võib-olla on seda siiski liiga palju tahta – kas me suudaksime armastada vesinikupommi? On taolisel ülepaisutatud holistlikkusel üldse mingit väärtust peale intellektuaalselt paeluva mängu?

On olemas mõneti võikam võimalus – see, et igasugune suhtumine on ülepea eksitav. Nimelt on kaasaegne antiguru U.G. Krishnamurti [sic!] nihilistlikult kirjutanud sellest, et näiteks armastus samavõrd kui mingi vaimne reaalsus on konstrueeritud nägemus (It’s a filthy word, love) ja et ainumas tegelik realiteet on see füsioloogilis-bioloogiline protsess, mis meid parasjagu seob ümbritsevaga. Seda materialismiga põkkuvat vaatenurka ehitab üles ka neuroteoloogiline uurimissuund teaduses, mis areldi spekuleerib, et loodusega “üks-olemise” tunne võib olla pelk pettekujutelm, ajus toimuvate elektriliste protsesside narrimäng, kus inimese ruumilise taju häirituse tõttu “mina” piirid lahustuvad.

U.G. Krishnamurti läheb mõnevõrra kaugemale – ta väidab, et sellist asja nagu reaalsus pole olemas; mingeid vastuseid spirituaalsetele küsimustele pole, sest küsimusedki on välja mõeldud, tingituna hirmust ja igavusest. U.G. Krishnamurti kirjeldab, kuidas ta kummalise psühhofüsioloogilise kogemuse kaudu (kirjeldab seda kui surmakogemust) saavutas “loomuliku oleku”(natural state), mispuhul kogu tema ajus olevad õpitud struktuurid peale biloogilise kokku varisesid. Tema nägemusest lähtuvalt pole ühelgi teoorial ega religioonil mingit objektiivset tähendust – teadmine on inimese ajus, mitte reaalsuses eksisteeriv. Ükskõik mis väärtussüsteem surub orgaanilise olendi subjektiivsesse kultuurilisse mudelisse, mis varem või hiljem koorub inimese nahalt nagu kasutuks muutunud kest. Looduses ei ole Tõde, Loodus eksisteerib nii nagu ta parajasti eksisteerib, mitte mingil müstilisel-seletuslikul viisil.

See juhatab meid tagasi taoismi juurde. Mitmes kohas toob Daodejing välja kontseptuaalse mõtlemise hambutuse Taod haarata, selle juurde tullakse ikka ja jälle tagasi. Lõpp õpetatusele – pole muresid ütleb Lao-zi Daodejingis selle vaate kvintessentsiks ja hilisem taoistlik mõtleja Shen Dao sedastab meile ehk arusaadavamalt: “suur mõte suudab haarata, kuid mitte tõestada” . Loodus on taolase meelest saladuste saladus, mille ust mõistus avada ei suuda. Keskkonnaga suhestumine toimub ülalpool mainitud wu-wei printsiibi kohaselt – kulgeda loodusega ühte. Taoism vaatleb loodusprotsesse kompleksselt seotuna, st. paradoksaalselt “kõik on seotud” kulmineerub akausaalses mõtlemises, millest lähtub, et teada-tahtmise valguses pole olemasolevatel nähtustel tunnetatavat põhjus-tagajärg seost.

Hiina kultuur ei eristanud vormi ja tema sisu, samuti ei arendanud varane hiina kultuur kosmose mehhanitsistliku ülesehituse teooriat. Usuti, et kõik olemasolev on muutumatu Tao manifestatsioon. Taoism saab mõistetavamaks kui teadvustame tunnetuslikult (mitte üksnes filosoofiliselt), et ükski nähtus eraldatuna oma ümbrusest pole seletatav. Me ei saa inimest mõista väljarebituna loodusest. Lääne kultuuri üldarusaamade kohaselt näeb inimene ennast eraldatuna loodusest ja rakendab sellele filosoofilis-teaduslikke teooriaid (nt evolutsiooniteooria); loodus nähtub meile objektina, millest meie uurimismeetodid katsuvad teadmist välja kangutada.

Eelnevalt sai riivamisi käsitletud taoismi anti-tehnitsistlikkust. Tasub rõhutada ka seda, et läänepärane teaduslik uurimistung, mis tehnoloogilist progressi toidab, suures osas tekitabki inimene-loodus dualismi. Miskipärast arvavad paljud teadlased ka kaasajal, et kuna meie pragmaatiline nutikus suudab loodusest järjest enam välja pigistada ja teda “üle trumbata”, siis oleme ka igatpidi üle rudimentaarsest religioossusest – on ju näha, et usk materiaalseid hüvesid ei tooda ja majanduskasvu ei loo. Evolutsiooniteooria võimas, peaaegu religioossne visioon, loob üha enam teadmist looduse toimimise peenmehhaanikast. See on teadlase vaade – eraldada ennast uurimisobjektist – mis toodab inimkeskset eetikat ja võimaldab teadmiste kaudu looduse suhtes rakendada loomuomast võimuiha (baconlik “teadmine on võim”).

Inimloomuse tahke uurinud lääne mõtlejad on sageli toonud välja võimutahte kui olulise inimeseks olemise parameetri ja olgu see siis negatiivses või positiivses valguses kujutatud (Schopenhauer vs Nietzsche), määrab see ka meie suhte loodusesse. On täheldatud, kuidas kaasaja ühiskonnas võimu rakendumine nii indiviidile kui grupile teostub nende uurimisobjektiks muutmise kaudu . Nõnda kaasaja meedias paeluvad meid üha enam indiviidi glamuuris või räpasuses sorkivad telesaated - võib-olla tulevased ühiskonnad kõrvutavad taolist nähtust (nagu tõenäoliselt ka nt tippsporti) gladiaatorite võitluste või koguni nõiaprotsessidega.

Meie intellektuaalsus, vaimsus kui ka intiimsed tunded kaubastuvad. Ilusaid lilli me õieti enam ei vaatlegi, vaid kingime neid. Nii on inimeste omavahelistes suhetes ja inimese suhtes loodusega domineerivad majanduslik-lepingulised sidemed. Keskkonnaeetika ülevad lausungid väljenduvad meil igasugustes konventsioonides ja deklaratsioonides, mis tavainimeseni jõuab vahendatuna meedia kaudu muu meelelahutuse hulgas. Meedia, mis algselt kajastas sündmusi reaalsusest, räägib nüüd ise (hüper)reaalsusena lugusid iseendast (medium is the message).

“Meedia pöörab asjade suure vaikuse täiesti vastupidiseks. Reaalsus, mida eile peeti saladuseks, on nüüd hakanud lobisema. /…/ Jutustused sellest-mis-toimub, moodustavadki meie ortodoksia.” (Certeau)

Seetõttu ei jõua “inimene ja loodus” küsimus vahetult indiviidi teadvusesse, vaid seda kogetakse kui hetkel aktuaalset probleemi, mida meile jutustatakse seni, kuni selle põnevus lahtub ja osutub kasumlikumaks mõni teine meediamull suuremas puhuda (vaevatud homod, perverssed kirikuõpetajad jne).

Looduses oskasime modernismi ajastul olla kas turistid või teadlased. Nüüd (postmodernses ajastus) isegi vähem: ise looduses olla on meile igav ja seotud ebamugavustega, pigemini imestaksime looduskirevuse üle Discoveri või National Geographic telekanaleid vaadates ja kui seal piisavalt palju huvitavat ei toimu, klõpsame edasi mõnele reality-show’le. Tavareaalsus on oma aja ära elanud ja läbinisti igav postmodernse inimese jaoks. Võib-olla on see millegi suure ja tähendusrikka algus, mida ma lihtsalt ei suuda oma retrospektiivses lihtsakoelisuses hoomata? Läheneb ju selline poststrukturalistlik mõtteviis - nt Derrida “kohaloleku metafüüsika” kriitika ja dekonstruktsioon - reaalsusele kui käsitlematule essentsile, mille ümber sõnadega jändamine iial vaeva ära ei tasu.

Daodejingi räägi harva - lase olla on küll täiesti vastupidine kõnelevatele hüperreaalsustele, kuid mõlemad näivad olevat loobunud objektiivse reaalsuse kirjeldamisest. Taolane ihkab ennast loodusesse sublimeerida, kaotada enese ängi tekitav eksistents kõikide küsimiste vaibumisse. Eks nõnda meiegi. Kuid olles endid lahti rebinud suurte metanarratiivide (mütoloogia, religioon, teadus) kindlaid väärtusi loovatest raamistikest, ei suuda me juurtetuna jäädes kusagil asu leida. Võib-olla kulmineerub see identiteedikriis lõpuks kõikide identiteetide hülgamises ja me jõuame lõpuks globaalsesse õndsasse osadusse?

Taoistlikus pühakirjas Daodejing on kirjas: ainult see, kes elu pärast ei tegutse, on parem kui see, kes hindab elu . See annaks ehk vastuse ka sellele, et mis suhtes taoistlik loodusekäsitlus võiks põhiolemuses erineda kaasaja keskkonnakaitselistest diskursustest. Rabelemistes kaotame niihästi iseenda kui ka üllad ideed, mis põrkavad vastu simulaakrumitega täidetud meediaruumi seinu, millede taha meie hääl ei ulatu, st meedias lahustuvad ka õilsad ideed marginaalseks häguks, mis aina uut põnevust tootva uudistevoo poolt laiali pillutatakse.

Lõpeta rooside vaatamine, siis kaovad ka okkad

… ütles U.G. Krishnamurti. Kahtlemata ei ole seda (ilu ees silmad kinni panna, et inetustki näha poleks; loobuda vaatlemisest üleüldse) kerge teha; ja äkki saab meie igatsus loodusega ühte sulada tõeliselt teoks alles pärast surma – kui meie tunnetust vahendavad meeled on lõplikult kadunud.

Surelikkuseks, Jumal tänatud, ei pea kuigivõrd pingutama.