“Ma tean, et ma midagi ei tea” - see Sokratese lause on saanud nii lääneliku filosoofia kui ka teadusliku lähenemise nurgakiviks. Siinjuures tuleks ära põlata sofistlik relativism, millele Sokrates ise teravalt vastu seisis. Meie lähimineviku suurfilosoof Ludwig Wittgenstein täheldas: “Kes tahaks kahelda kõiges, see ei jõuakski kahtluseni. Juba kahtluse mäng ise eeldab kindlust.” Mis võiks olla see, milles saab olla kindel? Tähelepanu vääriv on see, et need ausad sõnad - “ma tean, et ma midagi ei tea” - on Sokratesest sõltumatult umbes sada aastat hiljem välja öelnud hiina taoistlik mõttetark Shen Dao. Nüüd tuleb küll tõdeda, et Shen Dao pidas neid sõnu öeldes silmas hoopis midagi muud kui Sokrates, koguni vastupidist. Viiteid tarkusest lahtiütlemisele on küllaldaselt ka kristluses ja budismis, kuid hämarapärases taoistlikus mõttelaadis on seda väljendatud viisil, mis intellektuaalidest tarkusearmastajaid kiirelt eemale peletavad:

püsi labases,
hoia kinni lihtsast
kahanda isekust, vähenda soove,
lõpp õpetatusele - pole muresid.
(Daodejing, ptk. 19)

Nii seal kui teisal on taoistlikes tekstides tarkust peetud kiviks jala küljes, mis Teed käies takistab. Mis on õigupoolest taolaste ideaaliks? Pean taaskord laskma kõneleda algtsitaatidel, et mitte omatõlgitsuse kaudu mõtet lahjendada:

“Tunda looduse toimimist ja ära tunda, millises suhtes sellega peab olema inimtoime” (Zhuangzi) “Seepärast pühamees ajab midagi tegemata asjad, annab sõnalausumata õpetust”(Laozi) “Nimeta puupakk - temal pole soove; pole soove, on rahu; kõik saab korda Taeva all”(Laozi)

Taolased ei püüdle mõistete maailmaga seotud tarkuse poole, püüd on sellistest omaloodud kammitsatest vabanemise suunas. Tajuda Tao ürgsaladust ja selle ilmnemist iseendas. Siin ongi tunnetamisküsimuse nüanss, mis seisneb selles, et Taod ehk siis üldises religioosses kontekstis Tõde, ei saa tunnetada püüdlikult suunatud tunnetamisaktide abil, vaid sellel salahämaral viisil, kus inimene unustab enese ümbritsevasse ja voogab sellega kaasa nagu triiviv puuront jõevoolus.

Taoism oli algusaegadel aktiivses poleemikas tol ajal Hiinas levinud teiste mõttesüsteemidega, mis kohati olid vägagi mõistusepärased. Taoismile omane põhjuslikkuse ahelate purustamine on analoogiline mahajaana budismiga, kus paradoksaalselt tühistatakse eelnenud budistliku traditsiooni õpetus sooviga näidata, et sõnade abil loodud reaalsuspilt saab olla vaid vahendiks, mitte eesmärgiks. Jõuame tagasi artikli alguslõigus mainitud Wittgensteini juurde, kelle järgi on sõnad vaid redeliks, mis tuleb ülesronimise järgselt endast ära tõugata.

Jääb vaid küsimus religioosse kaemuse tõsikindlusest - on siis subjektiivselt tunnetatud objektiivne reaalsus ka sellisena edasiantav? Religioonid on tõejanu kustutamiseks pakkunud erinevaid tunnetuslikke vahendeid, mäetippu on soovijatel võimalik rühkida erinevaid teid pidi.Tuleb tunnistada, et ehkki mäejalamil paiknevad nii mõnedki kenad puudesalud täis imelisi elukaid, veab pilk vägisi tipu poole. Kas taoistide õpetuse järgijate sihtpunktiks on mäetipp või keerutavad nad seal kuskil tipu ümber, ei ole kahjuks siit mäejalamilt vaadates näha.