ma kõnnin pikkamööda
mööda pikki kaari sinu reitel
ja silman väravat mis avali on lahti
jah kuulen sinu helisevaid karjeid küll
kuid kahjuks appi tulla pole mahti

ma hillitsen neid
leeke sinu kõlakoja vaateaknal
veel paiskub kurguvõlvilt kuuma naeru
nüüd olen hommikuni asjalik ja tegus
et ikka imestades täita sinu tuikvel kaevu

sa ronid minu
uhkelt pühaduses püsti minaretti
kust enam ära sul ei lase minna
nii olen nagu muistne väejuht-prohvet
kes ühe ööga vallutanud iidse linna