Kui Grigori oli kuueseks saamas, virutas ta vanaema tagant pööningul jõude seisnud hiiglasliku veinikääritamise pudeli ja asus asja kallale. Tolm pealt nühitud ja veininõu puhtaks loputatud, toppis ta sinna eriilmelisi vigureid, mida pakkus lohakil kööginurk. Kõigepealt muidugi kraanikausi põhjas lösutav sõelatäis punasõstraid, muist lõhkised ja abivalmilt käärimishõngulised. Seejärel üleküpsemuses kaeblevad kirsid, tükati koos okste ja lehtedega, sest neid korjanud vanaisa silm sellist peensust ei seletanud.

Tagatipuks surus Grigori pudeliavast kuidagi sisse ka tõrksa kartuli, kurat teab miks, aga sel hetkel tundus kartulimugul tingimata vajalik. Kui suhkrupakk pudelikurku sahises, meenus poisile veel pohlamoos ja ka pooleliitrine pohlakallerdis kadus lusikhaaval pudelisse. Grigori ei olnud kuskilt leidnud savipruuni kummist mütsi, mida ta oli varemalt näinud pudelile pähe tõmmatavat ja selle asemel teipis poiss pudelisuu külge tennisepalli, tugevasti ja hermeetiliselt.

Voodis väherdes ei saanud Grigori terve nädala jooksul kuidagi asu, ta süda oli kahkvel ja nõnda juhtuski, et mõnel öösel paterdas ta kööki ja otsis pingeliselt sobivaid osiseid, mida valmivale joogile lisada. Ekstreemumini küündiv finess, mille ta sünnipäeva eelõhtul asjalikult nõiakatlasse libistas, oli õhtusest supist näpatud klimp, mille ta eelnevalt kraani all õlisest leemest puhtaks pesi.

Hoolimata lühikesest kääritusprotsessist ja maagilistest komponentidest, paistis isevalmistatud vein sünnipäevalauas palju rõõmu valmistavat. Kui sünnipäevalaps seda viisaka pidulikkusega kõikidele klaasidesse valas - vein oli punakaskollane ja peaaegu selgeks filtreeritud - ahhetas kogu laudkond, ka vanaisa oma väsinud kombel. Grigori mäletas nagu oleks keegi veini maitsetki kiitnud, ja kui vanaema laialt naeratas, oli tema valgel proteeshammaste real märgata mõningaid siplevaid äädikakärbseid.