„Isa-isa, milline on kõige ilusam puu?” küsis laps, silmad ja süda avali.

„Mänd, poeg, kindlasti mänd,” vastas isa, kes aknalauale nõjatudes kohvi jõi.

Ja tõepoolest, polnud midagi ilusamat mändidest, mida siit Nõmme neljatoalisest vaadates meditatiivselt õõtsumas võis näha. Aknani kostus laste elevil kädinat – nad olid pargist leidnud siili ja kostitasid õhinal teda piimaga. Pargipingil istuv mees naeris lastekarja toimetuste serval, silmad õllesoojased.

„Aga isa, milline on KÕIGE ilusam puu?” ei jätnud laps, vanad rasvakriidid pihus, järele. Seekord tuli vastus veel kiiremini.

„Pihlakas, Grigori, teist sellist puud ei leidu,” kostis isa naeruse häälega, sest lapsed olid piima nilpsava siili pihlakakobaratega kaunistanud. Õllemaias mees lagistas endiselt naeru, ka uudishimulikumad vanamemmed ümbruskonnas olid akendele vaatama tulnud.

„Isa, palun-palun ütle, milline on maailma kõige ilusam puu!?” päris laps ja tema silmad olid nuturõngastes. Isa oli natuke tõsinenud, ta vaatas nüüd tähelepanelikumalt oma poega, kes ei uskunud lihtsaid vastuseid.

„Seesama ongi, see on kahtlemata kõige ilusam,” osutas isa poja rasvakriitidega sooritatud soperdisele, millest kummatigi õhkus raamistamata mõistusest tulenevat harmooniat.

See isa roostenukker, aga armastust täis silmapaar jäigi Grigori lapsepõlvemälestuste kohale, valgustava lambina.