Konverentsisaalis oli tunda pühaduse kohalolekut. Rahvas püsis nihelemata toolidel, millede käsitugedest eenduvatel klappidel võis siin-seal märgata auravaid kohvitasse. Juhtumisi kingiti üksteisele vandeseltslaslikke pilguheiteid - vahest siiski veendumaks, et kõik asjaosalised on aupaklikult olukorrakohased. Ja tõesti, seda nad kahtlemata olid… vähemasti hetkeni, mil sissevalguva summa sabas märkasin tülgast kaksikolendit, Mari-Liisi.

Olin tõemeeli üllatunud, ehkki teadsin, et see tandem kipub sageli tegemistesse, millega neil puudub igasugune side. Klõps-klõps tegid nende tikk-kontsad ja höööh-hähh-hihiii kõlas topeltitsitus, mis sirutas end täies vulgaarsuses ligimesteni. Mõnigi habe väratas järsust harmooniakaost ja tagumises reas istuva noorharitlase süles seni rahulikult püsinud tita pistis töinama. Mina aga hõõrusin käsi, sest hoomasin lõbustavat avantüüri. Need kaks kellukeselimpsi kihisesid naerda ja tuigerdasid esiritta, otse minu ette. Istekohale kohendudes keeras Liis ennast minu poole ja eraldas silmnäost ühe naeratuse - selles oli läägust, mida võis vaevalt taluda. Ei mäletagi, ilmselt ütlesin talle “tere” või “aitäh”, suuremaid roppusi suutsin vältida.

Viimaks heideti projektorist ekraanile valgusvihk. Kuulsin, kuidas Mari ühte tobedust teise järel välja rõkatas naerda ja sellekõrvale toppis ennast nagu kusi sittumise vahele Liisi ohjeldamatu naerurögin. Mu silm haaras saali ja pani tähele, kuidas publiku seni ühtlaselt lõdvestunud miimika pingestus ja otse füüsiliselt mõjus pahaste intellektuaalide kõrvalpilkude surve. “Taltsuta oma tühisust, naine!” kostus hääl heitunud vanameestemassist. “Memento mori!” lisas keegi meeldetuletuseks. Vaatasin Mari poole. See nurjatu muidugi naeris, keel pärani suumulgu keskel lipendamas kui kellatila. Ta tundus sedasi päris armas. Äärepealt oleksin naerma pahvatanud, kuid olin hommikul juba tubli suutäie naernud ja sain nüüd pidama. Lisaks oli mul imelikult hea meel, et olin otse labasuse epitsentrisse sattunud ja otsustasin kogu narratiivi õhtul arvutisse toksida.

Ent huumor ei olnud ennast veel selleks õhtuks ammendanud.

Kui ekraanile ilmus pilt Uku Masingu tudengipõlvest, tajusin endelist vaikusepuhangut. Olles tänulikud sellisele bravuuri puhkehetkele, olid paljude silmad süvenenult kleepunud filmilinale ja tõenäoliselt olin mina ainuke, kes järgnevat pealt nägi. Tüdrukute vahel olnud suur pruun sangadega kott oli avali tõmmatud ja seal liigutas oma kärssa pisikene siga, kinaverpunane põrsas! Koti kõrvalt nähtus ebaküdooniaveini pudel, pooleni trimbatud; siga ise oli rahuolev ja kõrises vaikselt.

…

Ka film jättis hea mulje, ehkki Jaan Kaplinski ei saanud oma osaga kõige paremini hakkama. Koju minnes oksendasin kolm korda (iga söögikorra eest), ja selle siin kirja pannud, suikusin täkkesseläinud päeva tähiseks naeratus suul unele.