1. Pean rääkima oma suhteliselt sisutu elu kõige painajalikumast nähtusest, mis on võtnud inimkuju -ja hääle. See on inimene, kes vaikimatult tuletab sulle meelde inimese kui sellise tühisust. Gümnaasiumipäevadest alates on Tarmossi nimeline tont inimnahas vaikselt aga visalt häirinud ja mürgitanud nii minu kui mu sõpruskonna elukulgu. Välise vaatluse teel ei oskaks keegi temas kahtlustada kurinahka, kes ta õigupoolest on. Koolitundides istus ta sinu kõrvale hetkel, mil sa seda kõige vähem ootasid. Seejärel naeratas ta mittemidagiütlevat etiketinaeratust ja asus sinuga vestlema. Vestlus oli monoloogne ja piirdus enamasti kirjeldusega sellest, kuidas tööandjad teda halastamatult jahivad ja tülitavad mitmete tööpakkumistega. Tihti laiutas ta ka käsi, naeratas jällegi ja sõnas: “Ma tõesti ei jõua enam…käed-jalad tööd täis…”
    See tont oli siiski liiga kuri ja kaval, et mind tudengipõlveski rahule jätta. Leidsin ennast temaga samast teaduskonnast; vaid Jumal teab, kes keda.
    Loodan siiski sellest heitlusest deemoniga võitjana välja tulla.

  2. Päev oli kulgenud rahulikult reggea-rütmis. Inimesed mu vaateväljas libisesid kenasti oma igapäevast sissekulunud rada. Naudin hetke, peas kumiseb vaikne meloodia (John Holt-The tide is high), tühjendan oma pea muudest häirivatest mõtetest ja keskendun muusikale. Te ehk taipate, millist õudust ma tajusin, kui järgmisel hetkel kurnas minu silmnägemist kuri tont- Tarmoss, tuntud ka kui Tarmuhhin. Visuaalne hoop oli nii tugev, et mul oli tegemist jalul püsimisega. Varjasin kähku mapiga näo, kuid jäin hiljaks. “Tere, Raivo”, lausus Tarmuhhin ja sellega oli hävitav algus tehtud. “Suht..suht kiire on mul”, laususin mina, ”füüsikahoones hakkab loeng”.
    “Ma tean, muideks, meil on ühine tee. Tulin just sinu erialale üle.”
    Kusagil kuklataguses piirkonnas hakkas midagi surisema, see kandus varsti üle kehasse ja tipnes nüüd minu sõrmeotstes. Murdsin sisemisest vihast haaratuna oma sõrmi, need ragisesid häälekalt ja Tarmuhhini naeratus näos valgus laiali nagu naftalaik ookeanis. “Saame siis tihedamini kokku, suhtleme”, lisas Tarmuhhin, arvates juba, et on mu täielikult laostanud.
    Koleda jõuga väänasin näole naeratuse, sellise tardunud maski, mis tekib siis, kui fotograaf ütleb “hernesupp” ja ütlesin: “tore”.
    Jõudsime füüsikamajja ja, tuues ettekäändeks sitahäda, suutsin pääseda.

  3. Olime Morfiga füüsikahoone kohvikus ja järasime oma tavapärast einet: kaks juustusaiakest,üks viineripirukas ja selle kõrvale klaas tomatimahla. Üldiselt on kohvikutes ja muidu taolistes kohtades söömine minu jaoks kergelt tavatu ja seepärast oli sündmusel juurest pidulik mekk. Haukasin isukalt juustusaiakest, seda tegi ka Morfea ja see oli naljakas hetk, sest Morfil läksid pingutusest silmad peas punni nagu kalal. Aga just sellistel ilusatel juhtudel mõistab kohale tulla Tarmuhhin ja kogu olukorrale uue, jubeda sisu anda. Ta viskas oma mapi lauale, istus ise toolile ja ütles: “Nonii…jälle üks tööots tuli, just praegu.”
    Morfea silmad jäidki sellisteks ja meenutasid nüüd juba rohkem surnud lamba silmamunasid. Vaatan abiotsivalt ringi ja teen siis osava kellavaatamis-liigututuse ning ütlen: “Mnjahh.. meil on nüüd aeg ühikasse minna. Päev suht läbi või nii.”
    “Oi, kas teil ka? Mul ka just viimane loeng lõppes”, kostis Tarmuhhin süütul ilmel ja ma aimasin halvimat.
    Minu mõttekeha haaras juba kätega peast ent Morfea leidis kiirelt väljapääsu: “Tead, Tarmo, Taavi just küsis su järele, ta peaks praegu arvutiklassis olema.” “Oh heldeke, siis ma pean ruttama”, hüüatas Tarmutt trenditeadliku liigutuse saatel ja tegi minekut. Lõpetasime kiirelt söömingu ja kadusime vaikselt ja varjatult.Morfeast oli osav, kuid alatu Tarmuhhin niimoodi Tafi kallale saata. Õhtul ühikas oli Taf harjumatult väsinud moega, see sai tulla vaid koletisega võitlemisest.

  4. Istun pingil, mul on käes raamat ja ma ootan algavat loengut. On parasjagu õnnelik hetk, kuna ma loen raamatut, olles silmitsi Pratchetti vabastava huumoriga. Ja kui te olete kursis Murphy seadustega, siis mõistate, et on lausa kohustuslik järgmine stsenaarium. Tõstes korraks raamatult, mis on seni teenekalt mu nägu varjanud,pilgu, kohtub seesama pilk alles nurga tagant esilekerkinud Tarmuhhini silmakoobastes peituvate vastikult säravate kerakestega (alati kui mul on tarvis sellele kurivõrgule jätta muljet, et ma vaatan talle sõbralikult silma, jälgin ma pingsalt tema lödisevaid silmavalgeid ja kujutan kangekaelselt ette nauditavat, samuti kergelt lödisevat jogurtit). Niisiis, kohates Tarmuhhini pilku kangestub mu leidlik meel korraks ja pisut nupukam deemon ligineb mulle. Ta alustab vestlust minuga alati kõige hävitavamate sõnadega.Ka seekord.Ta ütles: “Ma ei usu isegi veel, aga mul on siiski häbi kui edukas ma olen”.
    Tema seekordne suuliigutus oli keerukam kui senised mõtteavaldused.Jäin korraks nende sõnade üle mõtlema, tehes ühtlasi oma elu suurima vea.Tarmuhhin kasutas ära minu lühiajalist viivitust ja lausus: “Tead, mängime mängu “Stop, mina olen vedur!”.
    Kui ta oli need sõnad välja ütelnud, tegelikult isegi sobiks öelda v ä l j a i t s i t a n u d, tabas mind kohutav mõttekramp ja sellest põhjustatud peavalu ning ma jooksin metsikult karjudes minema.

  5. Magasin ühikatoas häirimatut und. Kell kaks öösel, koputused aknale, sellised tungivad, mis ka sinu unesegases ajus valusalt peegelduvad-võimenduvad. Uneloor oli silmade eest kergitatud ja ma tõusin istukile. Avan poolkõhklemisi akna, olles juba järgmisel hetkel silmitsi kuradi kehastusega. Akna taga on lakku täis deemon Tarmuhhin, kes jaurab laulda ja puristab soomekeelset võigast naeru.
    Tahan kähku öelda midagi ääretult roppu, aga minus virgunud külm intellekt sosistas kõrva plaani B. Tirisin Tarmuhhini tuppa ja sulgedes oma kuulamisorganid kõrvaklappide kaastundliku abiga, haarasin laua pealt pika kööginoa ja lõikasin deemonil kõri läbi. Tarmuhhini silmamunad kukkusid tema loomnäost põrandale ja ma astusin nad tanksaabastega laiaks.Vaatasin toanurka, seal istus Morfi voodi peal kohevakarvaline hunt, kes luges rahulikult raamatut, mille pealkiri oli “Zeni õpetus”.
    Liikusin natuke lähemale ja nägin, et raamatulehed, mida hunt päris kärmelt pööras, olid tühjad. Ühes käes hoidis hunt raamatut, kuid teise kätte oli mingil veidral viisil sattunud nuga, millega ma deemoni kõri läbi lõikasin.Nuga oli verine ja hunt nuhutas seda aeg-ajalt ning lakkus lõpuks puhtaks. Vaatasin toas ringi ning täheldasin, et deemonist pole jäänud jälgegi.Vaatasin uuesti hundi poole ja ka see oli kadunud. Just siis hakkasin kahtlustama, et näen und ja ma ärkasin.