Kuidas oleks elada riigis, kus avalikku teavet ei sünnitata mitte riigipalatite varjatuses, vaid otse meie silme all? Kodanikkond poleks siin üksnes ämmaemandaks, kes vastsündinu esimeste hingetõmmete ja liigutuste uudishimulikuks tunnistajaks saab olla, vaid (pro)aktiivseks kaasakõnelejaks teabe kogu elukaarel, kus kvaliteetseks-küpseks teabeks kasvamise konarusi saavad kompamisi siluda kõik, kellel selleks silma. Kus viga näed laita, seal tule ja aita! viisil koosloome on sellisena üks artiklivaramu pakutavatest võimalustest, mille potentsiaal - veel alles pakitsevas olekus, - õide puhkemiseks riigikehandi moodustava kodanik-kloroplastide päikeseküllast sekkumislusti vajab.

Mõeldagu vaid, et seaduspügalatesse ja rakendusaktidesse saaks asjalikul viisil ettepanekuid teha nüüd mitte päris igaüks, vaid see, kes tõendatavasti vastavat kompetentsi ja volitust omab? Ja ettepanekud ise laotuksid kommentaariumina silme ees lahti selgemalgi viisil kui Talmudi kommentaarid Toorale.

Nüüg mõelgem sellele kui seadustes kohendusi tehakse ja muudatused põhjustavad omakorda muudatusvajadusi mitmetes riigiasutuste veebilehtede soppidesse peitunud avaliku teabe (käesolevas näites eelkõige: teave õiguste ja kohustuste osas) killukestes: issanda ristike! kes neid kilde kõik kokku lugeda mõistab? Mis oleks kui enne veel kui kõiki maapealseid probleeme lahendav singulaarne tehisintellekt säherduse koorma meie õlgadelt võtab, seostaksime masninloetavatena ise need teabekillud seaduspügalatega ja looksime mitte just agentse iseuueneva info, vaid esialgu lihtsa teavituste ja tööprotsesside süsteemi, et teabevaldajate konkreetsed sisuloojad teaksid üleliigse nuputamiseta, millist teabeartiklit just temal muuta tuleb. Sedasorti muudatusega kaasneks kui uut laadi iseenesestmõistetavusega see silmapaistev imetegu, et uuendatud teabekild saab ühtlasi olema ka pusletükiks mõnes teises mosaiikses veebiportaalis, mis sama killu teises kontekstis või detailsuses kodanikeni viib.

Nüüd see mitmesse veebinäkku passiv infokild, kuna tema tähtsus sellevõrra veelgi suureneb, peab saama stilistiliselt ja mõtteselguselt lihvitud nõnda, et - näitena! - praeguses kirjutises vohavat ilukirjanduslikkust poleks kohitsetut asjatuks kantseliidiks; vägitükk, mida just igaüks ei mõista sooritada. Seetõttu on artiklivaramusse sisse ehitatud sisu-ja keeletoimetuse võimusuhted paratamatud ka ajal, mil igaüks tahaks omaga välja tulla ja paista.

Ja kui meid hakkavadki räsima COVID-19 seriaalsed tagasitulekulained või tabavad muud sorti kriisiolukorrad, siis on kvaliteetse ja omavahel koosvõimeliselt seostatud info (eelnevalt avaliku teabe ja teenuste ning avaandmete vahel linke luues) paiskamine erinevatesse kanalitesse (nii rakendused kui juturobotid) teema, mis vajaks hädasti automatiseerimist ajal, mil inimesed ise võiksid tegeleda siseilma ja lähisuhetega ning ennemini enese keha kui andmete käsikaudu liigutamisega.

Artiklivaramu hakkaks olema avateabe põhjatu mõisasahver, millest nii bürokratid kui marakratid (erasektori kratid) saaksid toitu oma tarbeks laiali tassida, ilma et mõisa köis lohiseks. Selles agraarühiskonna metafooris tahaks just võimusuhete matemaatikat korrigeerida: riik ≠ mõis ja kodanik ≠ talupoeg, st tegu oleks ökodigikogukonnaga ning kupja asemel saaksid tööd infoturbereeglid.

Mis siis konkreetsemalt-tehniliselt on see artiklivaramu, mis ühest otsast toitub inimeste ja krattide tööpanustest ja teisest otsast sisustab sahvri küpsete teabepaladega?

  • Git protokoll, mille introvertne Linus Torvalds leiutas selleks, et tõhusalt kollaboreeruda koodiloojatega, kelledega eelistas samaaegselt distantsi hoida; korraldab nii teabe versioneerimist kui andmevahetust
  • GitLab - GitHubi sarnane koodihoidla, mida artiklivaramu kasutab teabehoidlana ja kus nn code review ehk koodi ülevaatuste asemel tehakse sisu ülevaatusi; suikuva võimekusena pürib ka aktiivseks nn content delivery platvormiks, kus sisu tüüritakse edasi tema avaldamisekohtadesse
  • nn headless CMS ehk sisuhaldus, millel on pigemini jalad all kui nägu ees - sisupeale veebinäo külgepanek saab seetõttu olema nipsust väljavahetatav ajastu vaimu kandev kunstnikutöö, mitte kivisse raiutud skulptuur (kummatigi koodilehka evitav, roiskuv taies).